Täna läheb Kirbu-Krants kooli! Kas ta oskab õpetaja ees sitsida ja ega ta tunnis viimati magama jää? Kas ta saab vahetunnis jalkat mängida, ilma et peaks ise palli eest olema? Ja mis kõige tähtsam – kas ta õpib lugema ja oskab kokku veerida, mis on kirjutatud tema prügikasti sattuvatele siltidele? Jõudu sulle, Kirbu-Krants! Kirbu-Krants on kõige särasilmsem suure südamega eluheidik, keda te kunagi kohanud olete!

Heli Illipe-Sootaki eesti folklooril põhinevad muinasjutud eelkooliealistele ja algklassidele. Omamaise rahvaluule ainesega on autor vabalt ringi käinud ja muutnud muidu ohtlikena teada olevad tegelased, nagu mardus, virvatuled ja kratid, lustakateks ning sõbralikeks olenditeks.

Käesolevas, esmakordselt eesti keeles ilmuvas Dolittle'i raamatus kohtub noor lugeja taas teistest lugudest juba tuttavate, heasüdamliku doktori kaaskonda kuuluvate tegelastega, kelleks on koer Džipp, part Däb-Däb, siga Gab-Gab, Valgehiir ja teised. Ratasmajakese seltskonnaga liitub pea ka roheline kanaarilind Pippinella, kelle eluloo põhjal doktor Dolittle lavastab Londonis "Kanaarilinnuooperi". Raamat jutustab muidugi ka teiste asjaosaliste seiklustest.

"Hm... mulle ei meeldi hästi tema igemete värv. Arvan, et ta peaks saama kord päevas lusikatäie kalamaksaõli. See paneb ta jälle vormi." Selline hoolitsus kuningliku koera eest, kes öösiti kuivas kuudis lamab, oli nüüd vaid minevik. See koer siin oli nälginud, lahjaks jäänud külgedega, määrdunud ning katkutud karvakasukaga, kõhualune ja saba takjanuppudest pulstis. Aga ikkagi oli ta koer, kes oli elanud armastava hoolitsuse all, nii et ta ei teadnud, mis on haigus. Ning nood aastad täis hoolitsust andsid end nüüd tunda. Ta kehaehitus oli tugev ja lihased sitked ning need viisid teda iga päev miil miili järel edasi. Ja süda oli tal vapper ning vaist eksimatu. Nii see koer siis läks, päev päeva järel, ühtsoodu ikka lõuna poole läbi Šoti mägismaa, üle sõnajalaste ning kanarbikuste nõmmede, üle mägede ja tasandike, läbi ojade ja metsade - ikka ühtsoodu ning alati lõuna poole.