"hirm ja jälestus Egeuse merel" on tõsielusarja "Üle parda" võtete ajal kirjutatud gonzo-žurnalistlik reisikiri — armutult otsekohene sissevaade telesaate ja selles osalejate suhetesse, mis toimib autori autoetnograafilise eneseavastusena kesk Egeuse merd.Lisaks leiab raamatust muudki: lühireisikirja Sloveeniasse, kraterotoopilise novelli, raamatuarvustuse ning akadeemilise essee ümberlõikusest. Kirjanduslikud žanrid põimuvad ühtseks tervikuks, mis on oma autori nägu.

"Meie aasta Siberis" ei ole telesarja kirjeldus. Tuuli ja Arbo jutustavad vaheldumisi sellest, mis saatest välja jäi. Inimestest, suhetest, emotsioonidest. Kaadritagusest elust. Väikestele fännidele on lugemise õppimiseks trükitähtedega koomiksid, mis kajastavad Andrese ja Kristjani tegemisi Siberis.

Brošüür tutvustab Eesti beebisid, kes on koos vanematega seilanud ookeanil või sooritanud lausa ümbermaailmareisi. Üks tuntumaid beebisid on Ahto Valteri laps Ewen, kes tegi 1932.a koos vanematega kaasa ümbermaailmareisi purjejahil "Ahto".

Raamatus kasvab ja areneb Lasnamäe koos autoriga 1990ndate algusest tänapäeva välja. Siit leiad sa kinnituse veendumusele, et Lasnamäe on tõepoolest üks jube kant, või hoopis imetled, kui palju võib siit leida ilu. 100 000 inimest on pressitud ühesugustesse paneelmajadesse. Võiks arvata, et see ümbrus nüristab mõistuse, neljast küljest kõrguvad üheksakorruselised hooned rusuvad hinge, magala tapab individuaalsuse. Siin joostakse elu eest hulkuvate koerte ja kaklushimuliste poiste eest, võtmed surutud peopessa, südamelöögid kõrvades kajamas. Öösiti kostavad siin karjed ja püssipaugud, kuskil ehitab Pae tänava pommimees järjekordset pommi. Tõde on aga selles, et armastava kodu saab rajada ka üheksanda korruse pisikesse kahetoalisse korterisse. Üles võib kasvada ka katustel joostes, ehitusprahis mängides, põlevatel tühermaadel hängides. Raamatu autor on elanud kolmel mandril ja seitsmes riigis. Kodutunne tekib tal siiski vaid ühes kohas – Lasnamäel