Laulan hobuste hingest, nende elust ja tööst,
kodu-põllutöö pingest, koplis veedetud ööst.
Sulas päikeses lumi, puhus lõunapoolt tuul,
algas hobuste suvi juba kevadekuul.

Toitis rõõme ta kehas koplis haljendav mai,
õhtu saabuvas, ehas rõõmaslt hirnatas vaid.
Vili nurmedel võrsus, kasvas elamislust,
käisid adra ees kõrvu, hobud, valge ja must.

Nende astumisjälgi olid teerajad täis,
suureks kasvanud sälgki kopli rohupeal käis.
Helkis kastevees aasa lillerohune pind,
traavis tuultega kaasa seal ta kergelt kui lind.

Aeg nüüd lubas tal olla suurte hobuste seas,
sõprust nautima tulla elu meeldivas eas.
Nõnda saidki kaks hobust, selles põnevas loos,
käia kesköises udus teineteisega koos.