Mälestusteraamat "Päike ja jõgi: Mälestusi noorusmaalt" (1951) on ilmunud postuumselt. Visnapuu alustas selle kirjutamist Saksamaal, kodumaa kaotuse, pagulaselu traagika ja okupeeritud Eesti saatuse muremõtete varjutuses. Sündmused algavad noorusmaaga ning jõuavad vaimsete otsingute kirjelduse ja "Siuru" kevade ning Saksa okupatsiooni aja kaudu välja Vabadussõjani. See oli tiibhobuse märgi all Rootsis tegutsema hakanud Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuse esimene raamat.

Hindrek Meri mälestused "Tagasivaateid veerevast vagunist" on õpetlik lugemine ning mille autor ei lasku eneseõigustamise küüsi ja tänu sellele ei varjuta mälestused ajaloolist tõepära. Hindrek-Peeter Meri (21.02.1934–29.10.2009) sündis Berliinis diplomaadi, hiljem tõlkijana tuntud Georg Meri noorema pojana. Aastatel 1941–1945 oli koos ema ja vanema venna Lennartiga küüditatuna Siberis ning õppis Kirovi lähedal Subotihhas ja Jaranskis. Kooliteed jätkas ta pärast Eestisse naasmist tollases Tallinna 28. koolis ja 10. keskkoolis ehk Nõmme gümnaasiumis, küpsustunnistuse sai õhtukoolis 1953. aastal. 1953–1958 õppis Meri Tartu riiklikus ülikoolis majandusgeograafiat. 1957–1990 töötas ta Eesti NSV riiklikus plaanikomitees ökonomistina, osakonnajuhataja ase-täitjana ja valitsusejuhatajana, 1988–1990 plaanikomitee esimehe esimese asetäitjana, reorganiseerimise järel ka majandusministri asetäitjana. 1981. aastal töötas Hindrek Meri 9 kuud Vietnamis, kus nõustas NSV Liidu eksperdina kohalikku plaanikomiteed. 1990–1997 Eesti oli ta Vabariigi riigikontrolör. Hindrek Meri pani aluse praegusele riigikontrollile ja juhtis seda riigi ülesehitamise kõige raskemal ajal. 1998–2003 kuulus ta Eesti Panga nõukogusse.

"Peotäis mulda, lapike maad", sündis Käbi Laretei soovist end kriisist välja kirjutada ja mälestustes korda luua. Teoses vahelduvad mälupildid päevaraamatuga, mis kaardistab meenutustööga kaasnevat habrast hingeseisundit. Selle kõrval pakub päevaraamat ka vaateid ühe rahvusvahelise kunstniku elule: elu vaikivas Stockholmis vaheldub reisidega Mandri-Euroopasse. Ennekõike iseloomustab teost siiski mineviku ja oleviku tihe ühtesidumine, mida ei takista ei ajaline ega ruumiline vahemaa.