Vested heli edastamise ja salvestamise tehnika puhuti uperpallitavast arenguloost on pikitud tõestisündinud ja kurioossete juhtumite üleemeelikute kirjelduste ning vanadest trükistest valitud muhedatooniliste tsitaatidega. Autor viib lugeja kunagiste muusikaautomaatide ja fonograafi vaharulli juurest grammofoni ja magnetofoni kaudu nüüdisaegse digitaalsüsteemis lasergrammofonini.

Raamat on mõeldud helitehnikahuvilistele mõnusaks ajaviitelektüüriks.

Raamat tuntud filmi-, teatri- ja telerežissöörist ning teatripedagoogist Grigori Kromanovist (1926-1984). Mälestusi andekast, inimlikust, hellast, ausast ja kompromissitust inimesest jagavad temaga aastaid koos töötanud inimesed, koolikaaslased, sõbrad. Raamat sisaldab G. Kromanovi artikleid, kirju, märkmeid. Illustreeritud fotodega. Mõeldud kõigile teatri- ja filmihuvilistele.

See õpik käsitleb eesti näitekirjanduse arengut kutselise teatri algusest (1906) kuni Eesti Vabariigi okupeerimiseni (1940), mis asetas teatri ja kirjanduse täiesti teistsugustesse tingimustesse. Rõhk langeb draama üldpildi muutumisele ning selle taustal esileküündivatele näidenditele ("Libahunt", "Pisuhänd", "Juudit", "Mikumärdi", "Vedelvorst"), mis võiksid koolikursuses lähema vaatluse alla tulla. Autoriportree on antud Hugo Raudsepast. See peatükk esitab ka lisamaterjali. Sissejuhatavas peatükis on juttu näitekirjanduse spetsiifikast. Õpiku koostaja on veendunud, et draamakirjandust ei saa käsitleda lahus teatrist, mille jaoks näidendid üldjuhul ju kirjutatud ongi. Seetõttu tutvustatakse õpikus ka XX sajandi esimese poole teatrielu, eriti teatrite repertuaarivalikut -- n-ö algupärase näitekirjanduse tellimust. Need ülevaated on mõeldud taustaks, mis aitab näitekirjanduse arengut paremini mõista, ning kujutavad endast lisamaterjali kirjanduse õppekursuse juurde. XX sajandi esimesel poolel valmisid meie lavaklassika tähtteosed, mida teatrites tänase päevani ikka uuesti lavale tuuakse. Teater aitab hoida klassikat kultuurimälus elavana ning suhestab klassikateosed muutuva ajaga, uuendades nõnda iga põlvkonna sidet minevikuga. Teatrilavastustes avanevad klassikateoste tähenduskihid. Õpikus on põgusalt kirjeldatud draamaklassika tuumtekstide lavaelu ja ilmnenud tõlgendusviise. Koostaja meelest annab see ilusa võimaluse näha kunstilisele tekstile olemuslikku mitmetähenduslikkust. Needki ülevaated on mõeldud lisalugemiseks. Tähtsamat on püütud vähem olulisest ja lisamaterjalidest eristada kirjatüüpidega. Õpik eeldab paindlikku kasutamist -- esitatud materjalist ja tööülesandeist valiku tegemist -- ning peaks sobima ka kirjanduse süvaõppes ja draama fakultatiivkursusele.

Uue EMBL-i väljaandmise mõte sündis sajandivahetusel, kui 1990. aastal ilmunud EMBL oli muutumas harulduseks ja vajadus uue, täiendatud trüki järele oli ilmne. Entsüklopeediakirjastus oli vahepeal välja andnud mitme valdkonna biograafilisi leksikone ning kui muusikud uuesti ette võeti, seati ülesandeks talletada Eesti muusikamaastikku nii ajas kui ka ruumis võimalikult laiahaardeliselt. Sel põhjusel sai märksõnastiku aluseks mitte niivõrd eelmine EMBL oma 699 artikliga, kuivõrd selle kolleegiumi juhi Avo Hirvesoo 1989 koostatud “Eesti muusikute märksõnastik", milles oli u. 1500 nime. Lisatud on loomeliitude uusi liikmed ja professionaalsete muusikakollektiivide staažikaid töötajaid (solistid, orkestrandid, koorilauljad) ning mitmesuguste erialaühenduste (EKÜ, EMTS-i, EELK Kirikumuusika Liidu, Eesti Klaveriõpetajate ja Keelpilliõpetajate Ühingu, Eesti Jazziliidu, Eesti Muusikakoolide Liidu, ERRS-i jt.) soovitatud muusikuid – kokku enam 3000 süva-, levi- ja rahvamuusikut, heliloojat, muusikateadlast, -pedagoogi ja -tegelast.