Ülevaade keskaja filosoofiast, mil tooniandvaks olid teoloogilised probleemid. Varakristlik apologeetika, gnostitsism, manikeism, montanism, kiriklik teoloogia, Augustinus, skolastikud Aquino Thomas ja Duns ScotusRoger Bacon, William Occam, Meister Eckhart jne.

Raamat sisaldab tuntud filosoofi, muusiku ning arsti Albert Schweitzeri (1875-1965) neljaosalisena kavandatud "Kultuurifilosoofia" kaks esimest osa: "Kultuuri allakäik ja taasloomine" ning "Kultuur ja eetika" (esitrükk 1923). Teoses analüüsitakse kultuuri mandumise põhjusi ja osutatakse ühtlasi kultuuri uuestisünni võimalustele. Pühendades palju tähelepanu eetilise mõtte ajaloole, eritleb autor kriitiliselt eetikasüsteeme Vana-Kreekast kuni läinud sajandi lõpuni. Uut optimistlikku maailmavaadet otsides jõuab mõtleja oma humanistliku eetika põhiprintsiibini "aukartus elu ees". Tänapäevale nii haruldase mõtlejatüübina, kelle filosoofia ja võltsimatu humanism, kõlbeliselt terviklik elu ja tegevus ajastu vaimsele situatsioonile mõju avaldasid, väärivad Schweitzeri ideed loovat suhtumist seoses mitmete nüüdisprobleemidegagi.

Olen neil lehekülgedel võtnud eesmärgiks ajakohastada, kokku võtta ja selgitada oma mitmeti põimuvaid vaateid kognitiivsele tähendusele, objektiivsele osutusele ning teadmise alustele. Osa edasiminekust on seletav ja osa sisuline. See sisu on esile kerkinud hooti viimase kümne aasta jooksul, osalt loengutel, vabas arutelus ja juhuartiklites. Neid mõtteid omavahel seostades olen vahetevahel leidnud vigaseid ühenduspunkte ning olen nüüd andnud neile kuju, mis mind rahuldab. Adresseerin selle raamatukese niihästi oma vanadele kui uutele lugejatele ning seetõttu esitan lühemalt neid teemasid, mida olen teistes raamatutes juba käsitlenud. Siiski kordan tuttavat mõttekäiku kohtades, kus näen idees või tema esitusviisis edasiminekut, ja ka seal, kus uus lugeja vajab kaasatulekuks lühikest eelkokkuvõtet.

"Kunsti keeled" on teedrajav käsitlus märgisüsteemidest, mida inimene kasutab oma maailma tunnetamiseks ja kujundamiseks. Lisaks igapäevasele asjaajamisele, teadusele ja tehnikale rakendatakse neid ka kunstides: maalis, skulptuuris, arhitektuuris, muusikas, tantsus, teatris, kinos ja kirjanduses. Nelson Goodman uurib, mille poolest erineb (visuaalne) kujutamine (verbaalsest) kirjeldamisest, miks perspektiiv ja realism on midagi harjumuslikku, millised tähistamisviisid on üldse võimalikud, mis on fiktsioon, metafoor ja väljendus, mille poolest erineb teose võltsing originaalist, millistele tingimustele peab vastama ideaalne märkimisviis ja kuidas eri kunstid nendele vastavad. Viimane peatükk esitab kognitiivse käsitluse kunstist kui maailma tunnetamise vahendist ning pakub välja mõned esteetilisuse sümptomid. Tõlkija saatesõna keskendub Goodmani teooriate radikaalsusele ja konventsionaalsusele. Nelson Goodman (1906–1998) oli üks 20. sajandi Ameerika tähtsamaid filosoofe ja loogikuid. Eesti keeles on ilmunud tema raamat "Kuidas tehakse maailmu" (EKSA, 2014).