"Jevgeni Onegin" on üks Aleksandr Puškini tähtteoseid. Seda värssromaani on nimetatud "vene elu entsüklopeediaks", kuna see annab detailse pildi tolleaegse Venemaa elust ja kultuurist. 1820. aastatel toimuva romaani peategelane on igavlev ja elust tüdinud aristokraat Jevgeni Onegin, kes sõidab Moskvast oma onu maamõisa. Seal ristuvad tema teed idealistliku poeedi Vladimir Lenski ja kahe õega – tundliku ja siira Tatjana ning kergemeelse Olgaga. See on kütkestav ja traagiline lugu armastusest, süütusest ja sõprusest. Puškin toob lugeja ette värvika galerii tegelasi ja pakub hulga kirjanduslikke, filosoofilisi ja autobiograafilisi kõrvalepõikeid – tihti satiirilisi. Sisu kõrval on tähelepanuväärne ka teose vorm. Puškin võttis seal kasutusele nn Onegini stroofi, mis koosneb 14 kindla riimiskeemiga värsist. Värsimõõt on nelikjamb. Eesti keelde on "Jevgeni Onegini" tõlkinud Betti Alver. Tema tõlget peetakse Eesti tõlkeajaloos üheks silmapaistvamaks

Raamat tuntud filmi-, teatri- ja telerežissöörist ning teatripedagoogist Grigori Kromanovist (1926-1984). Mälestusi andekast, inimlikust, hellast, ausast ja kompromissitust inimesest jagavad temaga aastaid koos töötanud inimesed, koolikaaslased, sõbrad. Raamat sisaldab G. Kromanovi artikleid, kirju, märkmeid. Illustreeritud fotodega. Mõeldud kõigile teatri- ja filmihuvilistele.

"Kultuuriülikooli" sarjas ilmunud kahes eelmises raamatus - "Vanast muusikast" ja "Palestrinast Bachini" - on antud lühiülevaade muusikakultuuri arengust selle tekkimisest kuni polüfoonilise stiili kõrgpunktini XVIII sajandi esimesel poolel. Revolutsiooni ideedest kääriva valgustussajandi poolt sünnitatud Viini klassikaline koolkond on uueks etapiks muusikaajaloolises arengus. Uus ajastu sünnitas uued inimesed, uue mõtteviisi, uued kunstiprintsiibid. Selle epohhi kõige eredamaks muusikaliseks kokkuvõtteks saigi Viini klassikaline koolkond. Käesolev raamat püüab anda ülevaate selle rühmituse kujunemisest, uute žanrite ja vormide arengust, heliloojate individuaalsuse ja loomingu erinevustest, neid ümbritsevast keskkonnast. Sisukord: Eessõnaks Feodaalselt kultuurilt kodanlikule kultuurile Viini klassikaline koolkond Christoph Willibald Gluck (1714-1787) Franz Joseph Haydn (1732-1809) Wolfgang Amadeus Mozart (1756-1791) Ludwig van Beethoven (1770-1827) Lõpetuseks Kasutatud kirjandus

Prantsuse rahvuskangelase Jeanne d'Arc'i kuju on õhutanud paljusid kirjanikke käsitlema teda oma teoseis, kuid ükski pole vaadelnud teda nii omapärasest seisukohast kui Bernard Shaw. Nimelt on kõik eelnenud autorid näinud Orleans'i neitsit sangarliku ja üleinimliku olendina. Shaw aga näeb temas vaid inimest. Johanna pole pühak oma üleloomulikkude võimete tõttu, vaid just seepärast, et ta on täiuslikult loomulik. Shaw nimetab Johannat esimeseks protestandiks, sest ta on esimesi individualiste ja patrioote keskajal, mil selline mõtteviis tundus veel ketserlikuna, ning väidab, et Johanna oleks pidanud astuma tuleriidale ka siis, kui ta poleks sattunud vangi inglaste kätte; ka prantslased oleksid viimaks põletanud ta "ketserlike" ideede pärast.