Kriminaalromaani tegevus toimub Rhodosel, kirjanike loomemajas, kuhu on läinud tööd tegema ja puhkama Kalev ja Diana Karu. Lisaks rahvusvahelisele seltskonnale puhkab seal peale nende veel üks eestlane, üsnagi sõnakehv luuletaja Ilmar Jaanus. Ühel päeval maalilises vanalinnas jalutades märkavad Diana ja Kalev seda meest rääkimas noore naisega, kes tundub samuti kuidagi eestlaslik. See kohtumine meenub neile, kui ühel hommikul leitakse puhkekodu kõrvalt, hoone ja rannakalju vahelisest lõhest sellesama neiu laip. Miks oli see naine Rhodosele tulnud ja kuidas ta oli oma lõpu leidnud? Juurdleva mõistusega literaadipaar asub asja uurima!

BPE kirjastusel on valminud tõlge ühe suurima Portugali kirjanduse klassiku, José Maria Eça de Queirosi meistriteosest “Isa Amaro kuritegu”. Romaani tegevus langeb 1870. aastatesse ja see kirjeldab värvikalt elu ühes riigi provintsilinnas. Selleks on valitud Leiria, kus autor enne diplomaatilise tööle asumist ise mõnda aega kohaliku nõukogu juhatajana töötas. Nagu pealkirjastki ilmneb, on teose põhirõhk kirikul, mille kirjeldamisel autor värvidega ei koonerda: Leiria ülempreester läheb pärast kalaõhtusööki “lõhki”, samal ajal kui naabrite juures käib vägev sünnipäevapidu. Vaja on leida uus preester ja selleks saab Amaro (tõlkes: mõru), kes on tegelikult sattunud preestriametisse vastu omaenda tahtmist ning saanud koha Leiria kirikus ainult tänu oma aristokraatlikele tutvustele. Üüriliseks saab ta majja, kus perenaiseks on jõuka kirikumehe salaarmuke ja kus on abiellumisealiseks saamas “linna kõige ilusam tüdruk, ” kellele on juba silma visanud ka üks tõsiste kavatsusega noormees, vabamõtleja. Ei ole vist raske ette kujutada, mis suunas ja missuguse raginaga asjad liikuma hakkavad, ja tingimata tuleb meeles pidada, et katoliku kiriku vaimulikel tuleb jälgida ranget tsölibaati, mis tähendab, et neil ei tohi olla mitte mingeid intiimvahekordi naistega. Ligi viiesajal leheküljel kirjeldab autor igasuguseid kiusatusi ja pahelisust, seda kõike värvika tegelaskonna ja kavalate mahhinatsioonide taustal.

Põlise ja rikka Cautleyde suguvõsa liikmed on omapärased inimesed, et mitte öelda veidrikud. Nende tugevaks küljeks on ühtehoidmine raskustes ja ohtudes, aga nõrkused on igaühel neist isesugused. Kui juba mitmes Cautley oma perekonnamõisas tavatul moel surma saab, siis hakkab kohalik politsei kahtlustama, et tegemist on mõrvadega. Kuid kurjategijat ei suudeta tabada enne, kui appi on kutsutud meisterdetektiiv Scotland Yardist.

Ühel vaiksel augustihommikul vabaneb vanglast topeltmõrvar. Ühel vihmasel aprillipäeval leitakse metsast köndistatud surnukeha. Milline seos valitseb nende sündmuste vahel? Komissar Van Veeteren pannakse silmitsi kireva ja õnnetu inimsaatusega. Tema lahendada jääb kuritegu, mille puhul kõik juhtniidid viivad üksnes ajas tagasi. Seal, kus kõik süütõendid on ammu ja hoolega hävitatud, saab kriminalist tugineda ainult ainsale hävimatule tunnistajale – kaasinimeste mälule. Sellele toetudes on võimalik lahendada sedagi, mis peaaegu lahendamatu.