Ellujäänute otsimisest kujuneb võidujooks ajaga – ja mõrtsukaga. Kui reisijatelennuk Apalatši mägedes alla kukub, hakkavad päästemeeskonnad ellujäänuid otsima ja avastavad, et üks viieaastane poiss ja keegi naine on kadunud. Kolmekümne kilomeetri kaugusel katastroofipaigast tekib Deborah Sanborni silme ette nägemus kahest ellujäänust, kes külmetavad, vaevlevad vigastuste käes ning on hirmul. Aastate jooksul on Deborah õppinud oma võimeid usaldama, ning ta tajub, et neid kaht tundmatut ähvardab kohutav hädaoht. Ta näeb meest, kes neid jahib, olles valmis neid tapma. Neli põlvkonda O'Ryanite perekonna mehi on õnnetuspaigale kogunenud ja valmis otsima kadunud poissi, Johnny O'Ryanit. Tema 45-aastane vanaisa Mike O'Ryan pole kindel, mida Deborah`st üldse arvata, kuid selles lumesajus on naine ainus, kes oskab neid mägedes juhtida. Neil on nimelt käimas võidujooks ajaga ja loodusjõududega... ning peale selle on nad vastamisi mõrtsukaga, kes meeleheitlikult püüab vaikima sundida ainsaid ellujäänuid, kes olid tunnistajaiks mõrvale.

Raamatu peategelane Stella kohtus illusionist Martyniga rongis ning see tõi ta ellu muutuse. Hiljem arutles ta, et ilma selle kohtumiseta oleks ta elu olnud kindlasti lihtsam, kuid temast ei oleks siis saanud ka kirjanikku. Kirjanikuks sai ta tõenäoliselt kõige selle tõttu, mille tunnistajaks ta oli olnud Martyni kõrval elades ning jälgides, kuidas armastus mehe vastu asendus vähehaaval sügavas hingepõhjas hõõguva vihaga.

"Bridget Jonesi päeviku" autori uue raamatu kangelanna Olivia Joules on ajakirjanik, keda tema ülemus süüdistab kujutlusvõimele voli andmises ning saadab ta mitte uudistelugu tegema, vaid ühe uue kreemi esitlusele. Seal tundub aga Oliviale kahtlane üks prantsuse filmiprodutsent ning peagi hakkavad arenema tormilised sündmused. Olivia leiab end rahvusvahelise terroristidevõrgu sepitsuste keskel ning tal tuleb aidata hädast välja inglise luure. Loos on nii põnevust kui ka koomilisi olukordi.

"See ebatavaliselt kaunis raamat on terve maailm. "Mida küll keha meid uskuma sunnib? Et me pole kunagi meie ise, kuni meis pole kaht hinge." Võib-olla on just sellesse kätketud terve maailm. "Athos, kui suur on õieti süda?" küsisin temalt kord, kui olin alles väike laps. Ta vastas: "Nii suur ja nii raske nagu peotäis mulda." Seda tulebki Anne Michaelsi imepärase raamatu ette kujutamiseks ette kujutada. Imepärase -- sest see muudab lootusetut ja tantsib hüljatutega. Seda tasub kindlasti lugeda!" -- John Berger, teoste "G, nägemise viis" ja "Laulatuse" autor. "Aeg-ajalt ilmub romaan, mis lausa rabab oma ilu, terviklikkuse ja inimlikkusega. Lugu Teise maailmasõja tõttu orvuks jäänud luuletaja otsingutest on nii vahetu, et meil tuleb taas õudustele silma vaadata. Hämmastav saavutus." -- Rosemary Sullivan, teose "Varjudelooja: Gwendolyn MacEweni elu" autor. "Kõik leheküljed ergavad harukordse kõlbelise tarkuse ilu ja energiat, väljendades ühtaegu armastust inimese vastu ja häbi tema pärast... Nagu kõik suured kirjandusteosed, pürib ka see meelteigatsuste täitumisele. Kogu raamatus pole ainsatki ülearust sõna." -- Sean Virgo, teose "Selakhi" autor.