Kuigi romaani tegevustikust suurem jagu areneb Nana elu- ja magamistoa intiimsustes ning Nana ümber herilasparvena tiirlevate meeste armukihu ei näi ruumi jätvat millekski muuks, ei huvitanud eraelu Zolad põrmugi. Tema peasiht oli analüüsida teadlase-arsti kombel ühiskonna ihu, paljastada selle vigasuse lätted ja äratada vaim uuele teadvusele. Napoléon III Teises keisririigis (1852–1870), oli Prantsusmaa langenud sügavaimasse moraalikriisi. Seda lahkaski Zola. Et lugejat köita, on vaja kujundit. Zola valdab meisterlikult nii groteski kui ka irooniat, toob ridamisi värvikaid võrdlusi. Nana ise säilitab endas midagi tütarlapselikust naiivsusest ja heasüdamlikkusest. Mehi paneb indlemine aga sõgestuma. Tegelikult Nana vihkab tiirast meestekampa, kes ta maja täidab. Ent ta ei suuda endas vaigistada ka kihku meessugu ja nende juhitud ühiskonna ladvikut alandada, neile kätte maksta. Omal moel on "Nana" feministlik romaan. Labasusemülkasse langenud, hinge kaotanud ühiskond ei valitse oma keha. Siis otsitakse välisvaenlasi, lahendusi toore jõu abil. Sõjakäik Saksamaa vastu sai Prantsusmaa ajaloo suurimaks läbikukkumiseks ja häbiks.