Artur Taska (1912-1994) elutööks oli sümbolite ajaloo jäädvustamine. Tema sulest on ilmunud põhjalikud käsitlused meie sinimustvalgest lipust, Eesti Vabariigi vapist ja hümnist, lisaks on ta uurinud Eesti Vabadussõja mälestusmärke. "Eesti vapp" on huvipakkuv uurimus nii vappide ajaloost kui Eesti ajaloo vappidest. Lähemalt jälgitakse Eesti Vabariigi vappi ja kõike sellega seonduvat: vapi loomise eellugu, vapi kinnitamist ja selle kasutamist ameti- ja aumärkidel, isikutunnistustel, rahamärkidel jm. Tähelepanu jätkub ka vappide kasutamisele kunstis ja kirjanduses. "Eesti vapi" esmatrükk oli Lundis 1984. aastal.

Raamatus kirjeldatakse Vene sõjalaevastiku fregati "Pallada" ümbermaailmareisi 1852-1854.

Statistiline ülevaade, isikuandmed, kinnipidamiskohad jm. Lennart Meri ja Mart Siimanni saatesõnad.

„Kui ma praegu koostaksin juhendit, mida tuleb teha ja mida mitte, kui sulle helistatakse FSBst, oleks esimene punkt: ÄRA KUNAGI RÄÄGI SELLEST OMA EMALE.“ Kui arvate, et ühe noore naise pead ja südant täidavad üksnes naudingud ja igatsus „härra Täiusliku“ järele, võib teil mõnikord olla õigus. Aga sinna mahub ka väga palju muud, eriti kui tegu on algaja ajakirjanikuga, kes FSB-legi silma jäänud. Sündmused, millest räägib Olga Bešlei raamat, on toimunud päriselt, kuigi vahel võib olla seda raske uskuda. Kirglikud, eneseiroonilised ja peaaegu piinlikult avameelsed jutustused moodustavad tänapäeva Venemaal täiskasvanuks-saamise-loo, millest naljakamat ei ole te ammu lugenud. Pealtnäha on elu Vene suurlinnas üsna samasugune kui mujal maailmas ja sellega samastuda on lihtne. Üksnes tõenäosus, et su uus kallim on bandiit või FSBst, on pisut suurem. Olga elu näib koosnevat happening’idest, olgu tegu siis ühiselamu põrandapesu, purjus bandiidi kojukandmise või külaskäiguga vanausuliste juurde. Ninakat, ent siirast ja avameelset neiut eksitavad sõbrad, võõrad, (eks)kallimad ja tädi Tanja, kes püüavad talle üksteise võidu selgeks teha, kui ebaküps ja haavatav ta veel on. See kõik tekitab üksjagu paranoiat. Olga Bešlei on sündinud 1989. aastal Venemaal Obninskis, väikeses uurimislinnas Kaluga oblastis. Pärast aatomienergia instituudi füüsika-tehnikakooli lõpetamist kolis ta Moskvasse, et õppida seal poliitajakirjandust. Seejärel sai temast opositsioonilise ajakirja The New Times (newtimes.ru) poliitikatoimetaja. Olga Bešlei esimene lühilugu ilmus sõltumatus veebiportaalis Batenka Transformer, mis jälgib tänapäevase ühiskonna muutumisprotsesse. Pärast jutustuse „FSB ja minu suur roosa dildo“ menu sai temast Colta.ru kolumnist. Käesoleva raamatu ilmumisajal elab Olga Bešlei Moskvas. Ta on Batenka.ru peatoimetaja, Šveitsi ajakirja Reportagen kaasautor ja tal on oma püsiveerg väljaandes Le Courrier de Russie.