Prantsuse Akadeemia liikme Henri Troyat´ järjekordse biograafia kangelane, Peeter III ja Katariina Suure arvatav poeg Paul I (1754 – 1801), on Vene valitsejasoo üks kõige mõistatuslikumaid, heitlikumaid ja vastuolulisemaid kujusid. Kutsutud Venemaad valitsema, jagab tal üksnes põlgust venelaste, nende keele ja traditsioonide vastu, kuulutades samal ajal kõikidele oma piiramatut imetlust Preisi distsipliinile ja kommetele. Lapsest saadik võimukale emale allutatud, hakkab ta viimast vihkama nii perekondliku despotismi, lõtvade elukommete kui kahtluste pärast, mis abikaasa kummalisest surmast saadik Katariinal lasuvad. Võimetuna kontrollima oma kõige arutumaid impulsse, leides samavõrra rahuldust karistamises kui autasustamises – ilma mingi põhjuseta, ümberolijate üllatuseks, säilitas ta küpseski eas lapseliku arutuse, julmuse ja vastutustundetuse. Tema ettevõtmiste jaburus viis riigi kaose veerele. Tema lõpp, kus segunevad liialdused, suuremeelsus, ebausk, upsakus, hirm keisrimõrva ees ja kõhklus isatapmise ees, teeb sellest mittearmastatud tsaarist ajalootragöödia kangelase.

See mälestusteraamat on ebatavaline, sest see pole asjatundjate lihvitud töö. Kooliõpilased panid oma sõnaseadmise oskust mööda kirja 1941 ja 1949 Siberisse saadetute ammuseid koolimälestusi. Osalt on need 69 mälestust oma pere lood, enamasti aga kirjapanejate jaoks võõrad saatused. Ühendav on see, et tänased kirjutajad on ligikaudu sama vanad, kui seda olid meenutajad oma rasketel kooliteedel. Nii polegi need nagu vanade inimeste mälestused, lugejaga räägivad kooliealised ja räägitu on seda ehedam. Ka lühikeses loos on peidus elukäik, rääkimata siis pikematest ja põhjalikumatest, pildimaterjaliga mälestustest, mis on kahtlemata huvitavaks ajaloliseks lugemisvaraks. Tänasel päeval tundub tollane uskumatuna, kuid mälestusest mälestusse korduvad teemadkinnitavad, et just niisugune see küüditatu kooliaeg oli.

Siinses kuninganna Kristiina (1626 – 1689) kokkuvõtlikus eluloos viib ajaloolane ja Rootsi Akadeemia liige Peter Englund meid otse 17. sajandi võimuvõitluse ja vagaduse, õitsva teaduse ja alasti vägivalla maailma; Kolmekümneaastase sõja brutaalsesse maailma, kuid ka Descartes'i, Molières'i ja Stiernhielmi maailma. Maailma, kus naiseks sündimine oli vaieldamatult õnnetus. Maailma, mida Kristiina provotseeris ainuüksi oma olemasoluga. Ajaloo mürast ilmub välja ajaloo vahest kõige vaieldavama naiskuju vahe kontuur: kuninganna, kes loobus nii troonist kui usust. Dramaatilise näitlikkuse ja psühholoogilise peensusega kaevab autor välja hämmastavalt tänapäevase kuju: haruldaselt uudishimuliku ja kartmatu naise, kes trotsis kaasaega ja elas täielikult oma seaduste järgi. Hõbemask kirjeldab Kristiinat, kelle teatraalsed, hoolimatud ja võimunäljased jooned eksisteerivad koos tema tõekire, hariduse ja vabadusjanuga.

Rootsi suurriigi tegelik alusepanija Johan III on ajalookirjutuses jäänud oma isa Gustav Vasa, vendade Erik XIV ja Karl IX ning vennapoja Gustav II Adolfi varju. Kindlasti teenimatult. Lars Ericson Wolke kirjeldab oma haaravas raamatus tõelist renessanssvürsti. Johan III oli haritud, palju reisinud ja oskas keeli, tema õukonnaelu täitsid raamatud, õpingud, muusika ja kunst. Püüti taastada sidemeid katoliikliku Euroopaga ja moderniseerida riigihaldust. Kahjuks nurjusid ulatuslikud reformikavad Venemaaga peetud pikaajalise sõja ja kuninga lossiehitusprojektide tohutute kulude tõttu.Johan III valitsusajal toimus palju olulist, mis puudutas otseselt ka Eestit; ta käis ka ise Tallinnas nii Soome hertsogina kui hiljem kuningana. Lars Ericson Wolke (s 1957) on Stockholmi Riigikaitse Kõrgkooli sõjaajaloo professor ja Turu Ülikooli sõjaajaloo dotsent. Ta on enam kui kahekümne rootsi, inglise ja soome keeles ilmunud ajalooraamatu autor.