119-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Suuri mõtlejaid Eesti Raamat 1980Tõlkeraamat annab ülevaate renessansiajastu filosoofi Giordano Bruno (1548-1600) elust ja tegevusest. Autor näitab Brunot mehise võitlejana skolastika ja teoloogia vastu ning teadlasena, kes kuni oma märtrisurmani uskus inimmõistuse võidukäiku.

Leonid Mletšinit (sünd. 1957) tunneb eesti lugeja kui kirjastuses Varrak ilmunud raamatute "KGB", "Välisministrid", "Brežnev" ja "Andropov" autorit. 2013. aastal Tartus Prima Vista festivalil vastas Mletšin küsimusele, millist oma raamatut ta soovitaks järgmisena tõlkida: "See võiks olla "Lenin. Venemaa võrgutamine", mis ilmus 2011. aastal. Seda kirjutama hakates avastasin teatud üllatusena, et raamatuid Leninist on küll palju, aga korralikku käsitlust Vene autoritelt ei olegi. Leninist kirjutades on keskendutud tema tegevusele revolutsionäärina, teda on nähtud partei vaatevinklist. Kellelgi aga pole olnud eesmärki näidata, kui sügavalt Lenini ning tema lähikondsete ideede ja tegude mõjul inimene ja ühiskond tegelikult muutusid." Mletšini "Leninis" näeme Leninit ennast suhteliselt vähe. Pildi juhist loob "õukond" – Lenini võitluskaaslased ja kaasajooksikud.

Raamat "Kümme keisrit" on kokkuvõte kolme ja poole sajandi pikkusest Rooma impeeriumi ajaloost jutustatuna kümne kõige olulisema keisri elu kaudu. Teos algab esimese keisri Augustusega ja lõppeb ligikaudu 350 aastat hiljem Constantinusega, kes pöördus ristiusku ning rajas idas uue pealinna Konstantinoopoli. Nende sajandite jooksul saavutas Rooma hiilguse ja territooriumi ning kaotas siis mõlemad. Need kümme Rooma keisrit olid kõige võimekamad ja edukamad. Edukust määratleti erinevalt, aga kõik tahtsid poliitilist võimu riigis, rakendada sõjajõudu piiride taga, käsutada rikkusi, Rooma linna üles ehitada ja jumalatega hästi läbi saada. Ja kõik tahtsid surra kodus oma voodis ja anda võim üle oma valitud järeltulijale. Rooma pärand on tänapäeval säilinud mitmel viisil, alates keelest, õigusest ja arhitektuurist kuni roomakatoliku kirikuni. Strauss uuribki seda püsivat pärandit seda kujundanud meeste elude kaudu.

Algul mereröövel, hiljem kardinal ja siis juba paavst. Lugu Baldassare Cossast, esimesest Johannes XXIII-st, kelle kohta räägitakse, et ta liialt nautis elu. See on tõsi: too pontifex oli tõesti elunautija ja suur patune. Lugu, mida siin jutustatakse, on sedavõrd hämmastav, et enamikul lugejaist tekib õigustatult küsimus: kas tõesti võisid niisuguseid asju korda saata