Rikkalikult illustreeritud värvitrükis raamat sisaldab huvitavat matemaatikaalast materjali nuputamiseks algklasside õpilaste jaoks. Kui mõnele ülesandele jõud peale ei hakka, saab kasutada näpunäidet lahenduse leidmiseks. Raamatu lõpus on ülesannete vastused. Nii on raamat kasutatav ka õpetaja abita.

Pilvelammas on sõpradega koos kepseldes taevast alla kukkunud. Kristiine leiab ta ja üritab teda lõbustada. Kuid pilvelammas Zirri on kurb, ei söö, ei joo ega taha ka mängida. Ta tahab tagasi oma sõprade juurde. Kristiine otsustab teda aidata. See imeilusate piltidega liigutav lugu pilvelammas Zirrist ilmus saksa keeles esmakordselt 1958. aastal. Raamat võitis auhinna SDV Kultuuriministeeriumi laste- ja noorteraamatute konkursil ning valiti üheks aasta kauneimaks raamatuks.

Sõitsin ratsa, mis on mõnusaim viis reisimiseks, kui ainult ratsanikul ja ratsul natuke veab. Nii ei ole riski mõne viisaka postijaamaülemaga kahevõitlusesse sattuda ega tarvitse karta, et janune postipoiss sind igasse teeäärsesse kõrtsi tirib. Riides olin üsna kergelt, ja see hakkas mulle muret tegema seda enam, mida kaugemale kirdesse ma jõudsin. Te võite nüüd ette kujutada, kuidas pidi ennast niisuguses karmis kliimas tundma too vaene vanamees, kelle leidsin ühel Poola lagendikul vinge kirdetuule käes abitult ja värisedes lamamas ja kellel polnud peaaegu millegagi oma paljast ihu katta. Mul hakkas vaesekesest hirmsasti kahju. Ehkki mul endal juba süda rinnus jäätus, laotasin oma reisimantli talle peale. Äkki kostis taevast hääl, mis mu heateo ülimalt kõrgeks kiitis, hüüdes: "Võtku mind kurat, mu poeg, kui ma selle sulle tasumata jätan." Ma ei teinud sellest eriti välja ning ratsutasin edasi, seni kui öö ja pimedus mu peale langesid. Kuskil polnud ühtki küla kuulda ega näha. Kogu maa magas lume peidus ja ma ei teadnud teed ega rada. Ratsutamisest väsinud, ronisin viimaks sadulast maha ja sidusin oma hobuse lume seest väljaulatuva teravaotsalise puutüüka külge. Kindluse mõttes torkasin püstolid kaenla alla, heitsin samasse lähedale lumme pikali ning uinusin sellesse surmaunne, et ärkasin alles päise päeva ajal.

Miks inimesed tahavad, et istun, kui nad hoiavad käes hõrgutisi? Kuidas mõista kasse? Milleks peremees mu kakat kotis kaasas kannab? Millal inimesed poriloigus püherdavad? Kuidas peletada igavust? Just selliseid ja veel huvitavamaid mõtteid mõlgutab koerakutsikas Flip, kes oma uue kodu ja selle reeglitega harjub. Koos peremees Rasmusega avastavad nad järk-järgult teineteise maailma. Koera võtmine perre on vastutusrikas, aga nalja saab ka palju. Autor on lõpetanud Tartu ülikooli eesti filoloogia eriala. Juba kaks aastat on ta spanjeli õnnelik omanik ja loodab, et rõõm kutsikaga koos kasvamisest peegeldub ka raamatu lehekülgedel.