Naine oli veel õhus, kui ma, jalad ees, talle järele hüppasin, püüdes sukelduda risti lainet kalda ja lähima kaljupanga vahele. Järele mõtlesin ma selle üle hiljem, siis, kui mul aega oli. Tõtt öelda ma teadsin, et nii kärestik kui ka purre selle kohal olid ainult meelepete, peale kõige muu tõendas seda puutüvi, mille mu käsi oli läbinud, ilma et ma seda oleksin tundnud. Sellele vaatamata hüppasin vette nii, nagu võiks naine tõepoolest hukkuda, mul on meeles, et ma täiesti instinktiivselt valmistusin kokkupuuteks jäise veega, mille pritsmed kogu aeg meie näole ja riietele langesid. Ma ei tundnud aga midagi peale tugeva, tuulehooga sarnaneva õhuvoolu, kui ma põlvedest kergelt kõverdatud jalgadel, otsekui oleksin hüpanud vaid meetri kõrguselt, maandusin äkki ruumikas saalis. Kuulsin naerulaginat. Poola kirjanik Stanislav Lem (sünd. 1921) on tähelepanuväärsemaid ja tuntumaid nimesid nüüdisaja filosoofilises fantastikas. Ta on lõpetanud Krakovi ülikooli arstiteaduskonna, tegelnud psühholoogiaga, uurinud teaduse ajalugu ja teooriat. Lemi loomingule on iseloomulik probleemide globaalsus, filosoofilise analüüsi vahedus, aga ka ulmekirjanduses harvaesinev meisterlikkus fantastilise keskkonna kujutamisel ja karakterite loomisel.

Orvuks jäänud kümneaastane Lewis Barnavelt läheb elama onu Jonathani juurde ja saab õige ruttu teada, et nii tema onu kui ka nende naabrinaine on võlurid, kes püüavad üles leida onu Jonathani maja seinte sees tiksuvat õudset kella. Kas nad suudavad kolmekesi maailma kindlast hävingust päästa?

Täheaja 18. köites on Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia viienda jutuvõistluse võidutööd. Siit võib lugeda koloniaalajastu Hiina ülikuid teenivatest salapärastest tegelastest, aga ka detailselt ülesehitatud aurupunk-maailmast. Vaimukas jutus sõlmib kass kuradiga lepingu, mis ta omanikule pehmelt öeldes peavalu põhjustab. Modifitseeritud dissidendid võitlevad militaarvalitsuse vastu. Sõjaväelane satub postapokalüptilises Eestis deemonlikku lõksu. Riia keisririigis kohtuvad eradetektiivid ajalooliselt tuntud suurmehega. Kübermaailma elanikud püüavad ellu jääda maatöid tehes. Elame kaasa kahe õe kannatustele sõjakeerises. Mõtleme isa ja poja suhetele külaühiskonnas, kus turistidele küttimisretki korraldatakse, ja saame teada, miks keegi pole enam hulk aega Kuul käinud.

Vene ulmeruumis on Arkadi ja Boriss Strugatski täiesti unikaalses staatuses. Neid jäljendatakse, nende teostele kirjutatakse järgesid, nendega polemiseeritakse ja vaieldakse oma teostes. Nende üks olulisemaid mõtteliselt seotud tsükleid on saanud nimeks Keskpäeva maailm. Nagu Amber, heidab see maailm lõputult varjusid, peegeldusi, tekitab iseenda kloone. Kogumik "Keskpäeva varjud" seob ühte viis lugu nende Keskpäeva maailmast – kaks nende endi lühiromaani "Kauge Vikerkaar" ja "Poiss põrgust", ning kolm järge või töötlust teistet autoritelt, kes seda maailma igaüks oma nurga alt täiendavad või ümber teevad.