On olemas käsiraamatuid igasuguste praktiliste teadmiste levitamiseks. Miks ei peaks siis andma õpetust ka sellest, kuidas oma elu korraldada, kuidas mõtelda õigesti ja töötada viljakalt, kuidas armastada ja suuta talitseda oma kirgi, kuidas juhatada teisi ja kaasa lüüa ühiskondlikus elus, kuidas teha rõõmsaks ja rahulikuks ise oma vanadusaastaid. Kõiki selliseid teadmisi omaks võtta ja ellu rakendada on omaette kunst. Selles püüab meid abistada silmapaistev prantsuse kirjanik André Maurois, kelle köitvasse, esseistlikus stiilis loodud raamatusse on kätketud aastasadade jooksul kogutud elutarkused ja kogemused.

Raamat sisaldab nõuandeid ja soovitusi, kuidas • kasutada valusaid tundeid tarkuse, osavõtlikkuse ja julguse arendamiseks • luua teistega suheldes avatust ja tõelist lähedust • muuta oma negatiivseid käitumismustreid • töötada kaootiliste olukordadega • õppida edendama osavõtlikku ja mõjusat sotsiaalset tegevust Otse meie käeulatuses on sügava õnne võimalus. Ometi laseme selle tavaliselt endast mööda – iroonilisel kombel just valu ja kannatuste eest pageda üritades. Pema Chödrön jagab meile traditsioonilisel budistlikul tarkusel tuginevaid julgeid ja osavõtlikke nõuandeid rasketel aegadel tegutsemiseks. Nõuandeid, mis on vastuolus meie tavaharjumuste ja -ootustega. Tema õpetuste kohaselt tõuseb kestev kasu vaid ühest kannatusele lähenemise viisist – me võime sõbralikult ja uudishimu ilmutades valulike olukordade poole liikuda, võime selles olemuslikult pidetus olukorras lõdvestuda. Just seal, keset kaost, on peidus hävimatu tõde ja armastus. PEMA CHöDRöN on USA päritolu budistlik nunn, kes elab ja õpetab Põhja-Ameerika esimeses lääne inimestele loodud tiibeti kloostris Gampo Abbey’s (Cape Breton, Nova Scotia, Kanada). Ta on tunnustatud meditatsiooniõpetaja Chögyam Trungpa üks olulisemaid õpilasi ja mitme raamatu autor (nt “The Wisdom of No Escape” ja “Start Where You Are”). Eesti keeles on 2007. aastal kirjastuselt Pilgrim ilmunud tema teos “Rahu sõja ajal”, mis õpetab rahu säilitamist kriisiaegadel.

Greg McKeown seisab põhimõtte eest, et peaksime töö- ja eraelule lähenema minimalismist kantud lihtsusega. Raamatus „Essentsialism“ näitab ta, kuidas olla essentsialist, teisisõnu, kuidas leida üles tõeliselt oluline ning see esikohale seada. Ebaoluliste tegemiste ja kohustuste kihtide „mahakoorimine“ aitab meil tuua ellu lihtsust ja väärtust. Essentsialism kui elufilosoofia võiks kõnetada kõiki, kes ajavad elus taga tähendusrikkust ja rahuldust. Lihtne on kiire töö- ja elutempo all kaotada tasakaal ja sisemine motivatsioon, unustades üleüldse ära, miks me üht või teist asja teeme. McKeown julgustab lugejaid tegema valikuid ja seadma oma väärtushinnanguid, et edaspidi neile põhimõtetele ja eesmärkidele vastavalt ka tegutseda. Järgides essentsialistliku eluviisi lihtsaid ideid, leiate elus selguse, õpite seadma piire ning saavutate taas kontrolli oma vaimse ressursi üle. Essentsialism ei ole aga pelgalt järjekordne asi, mida oma pikka kohustuste to-do-listi lisada, vaid pigem miski, mida olla ja omaks võtta. Võite juba õige pea näha, et teete vähem, aga saavutate rohkem ning olete seejuures rahulolevam kui varem.

Mida sina viimati kahetsesid? Kahetsust tunnevad kõik, olgu see siis millegi tegemise või tegemata jätmise pärast. Daniel H. Pink, menukite „Millal“ ja „Liikumapanev jõud“ autor, on nii USAs kui ka ülemaailmselt korraldanud kahetsusuuringuid, milles võttis selle universaalse emotsiooni lähema vaatluse alla. Negatiivsed tunded on terve aju ja küpse mõtteviisi tunnus, samuti väidab Pink, et mõõdukas kahetsus muudab meid paremaks, kuna annab eelduse õppimiseks ja arenguks. Kui meenutame ja isegi võimendame oma varasemaid vigu, aitab see edaspidi langetada paremini läbi kaalutud otsuseid, kasvatada sihikindlust ja parandada sooritust. Negatiivsete tunnete allasurumine lükkab vaid edasi nendega silmitsi seismise hetke ja loob pettekujutelmi, hea pole ka teine äärmus ehk neile tunnetele täieliku voli andmine – see võib viia meeleheiteni. Ennekõike on tundeid tarvis analüüsida, et nende tekitatud ajutine stress enda kasuks pöörata. Võti seisneb tasakaalu leidmises: kuidas käsitleda kahetsust võimalusena õppetunniks, ilma et see meid määratlema hakkaks? Iseennast ei ole vaja vigade tõttu mitte hukka mõista, vaid õppida aktsepteerima. Rohkete kahetsusuuringust pärit näidete najal on Pink paigutanud kahetsused nelja kategooriasse, millest joonistuvad omakorda välja neli peamist inimlikku vajadust: stabiilsus, areng, headus ja armastus. Selgub, et tuumkahetsused on koondunud just käest lastud võimaluste ja täitmata jäetud kohustuste ümber. Kahetsusele õigesti lähenedes on aga võimalik jõuda täisväärtusliku eluni, sulandades meie ees laiuvad kohustused ja võimalused sujuvalt ühte. Autor pakub välja hõlpsasti järgitavad võtted, mis aitaks meil kiiremini ja tõhusamalt endale seatud eesmärkide poole pürgida.