"Börsihaide vandenõu" on üks neist haruldastest kriminaalromaanidest, mis peale närvikõdi ka äratundmisrõõmu ja mõtlemisainet pakuvad. Põnevusjuttude vanameister Edgar Wallace on sedapuhku ainet ammutanud finantsmaailmast. Nagu tema teostes ikka, on siingi rohkesti saladusi ja üllatusi, mõistatuslikke mõrvu ja koguni sissemurdmine Scotland Yardi, kõige selle taga on aga rahatuusade sulitembud, mis lausa ahhetamapanevalt meenutavad meie praegusi päevasündmusi. "Börsihaide vandenõu" lugeja tutvub majanduselu telgitagustega. Ta näeb, kuidas suurte tegijate salakokkulepped kõigutavad rahakursse ja aktsiahindu. Paratamatult taaselustuvad mälus samalaadsed sündmused Eesti panganduses - meie üleöö tekkinud ja üleöö hävinud kommertspankade pankrotimeistrid ja petetud hoiustajate jõuetu raev... Romaanis võidab hea viimaks kurja – aga elus?

Nero Wolfe´il on käes tõeline õuduste nädal. Tema koju tikuvad kõikvõimalikud veidrikud närimistubakat nätsutavast kauboist Briti aadlimeheni. Mõne peab Wolfe peitma hädaohtude eest lillekasti, mõnega poolitama oma praetüki... mõnda aga tabab ootamatult vägivaldne surm. Taas peab Wolfe leidma mõrtsuka, et kodus jälle rahu majja saada.

"Lombaka kanaarilinnu juhtumi" toob Masonile klient, keda advokaat esialgu kuulama nõustub ainult seepärast, et neiul on kaasas puur kanaarilinnuga. Uudishimust asjasse sekkunud Mason leiab end taas kliendi luiskelugude, segase tõendusmaterjali, kavalate vastaste ning kuhjuvate kuritööde puntras.

Ma mõtlesin sellele, mida Owen Griffith oli öelnud. Varem või hiljem jõuab pimedas tulistatud lask sihile. See oli tabanud Mrs. Symmingtoni. Kõrvalt vaadates oli tema küll viimane, kellel võis saladusi olla. Tuleb tõesti tunnistada, et kogu oma terasuse juures ei olnud ta just kuigi sitke naine. Ta oli aneemiline ja niisugune klammerduja tüüp, kes kergesti kokku variseb.