Jessica Bruderi raamat pole romaan autori fantaasias sündinud tegelastega. See on ajakirjanduslik uurimus olukorrast Ameerika Ühendriikides pärast 2008. aasta üleilmset majanduskriisi. Paljud inimesed jäid tööta, aga paljud ei suutnud majanduslikult hakkama saada keeruliste elumuutustega nagu haigus, lahutus, elukaaslase kaotus, säästudest ilmajäämine börsil, kogunenud väikelaenud, kinnisvarahindade langus ja üürihindade tõus, kindlustusfirma pankrot. Nomaadid ei ole kodutud asotsiaalid ega boheemlaslikud hipid, vaid uus uhke rändhõim, kes elumuutustele kõige äärmuslikumalt reageeris. Läbi majandusliku šoki ja kogu senise elu kokkuvarisemise on nad taas jalgele tõusnud ja oma elu uuesti rööpasse saanud. Nad tunnevad ennast vabana, sõites sinna, kus on soodsamad olud ja paremad töökohad. Nad toetavad üksteist, luues sel moel ustava kogukonna. Kas see on maailma tulevik, üksikute julgete valik või tupiktee, seda näitab aeg. Jessica Bruderi 2017. aastal ilmunud raamatust sai kohemaid bestseller. Nende inimeste lood liigutasid režissöör Chloé Zhaod sedavõrd, et ta väntas raamatu põhjal filmi. 2021. aastal sai "Nomadland" kokku kolm Oscarit: parima filmi, parima režissööri ja parima naispeaosalise tiitli. Filmis mängivad ka raamatu tõelised tegelased Linda May, Bob Wells, Swankie jt.

Autor João Lopes Marques arutleb siin Eestile omaste fenomenide üle, nagu kaubanduskeskuste populaarsus, massiemigreerumine Austraaliasse, chihuahua’d Luis Vuittoni kottides, noorte tööpuudus ning paranormaalsed nähtused. Müsteerium üha suureneb ega anna asu: autor ei tea ikka veel, mis teda Kalamajas hoiab.

Lugu ühe juudiperekonna elusaatusest Eestis, Venemaal ja kogu maailmas

Käesoleva töö aluseks said 1991.a. sügistalvel rahvausundi seminari raames peetud loengud. Et autoril pole seni olnud piisavalt aega Iževskis olevate rahvaluulekogude läbitöötamiseks, on siin kasutatud vaid seniilmunud töid ja isiklikke tähelepanekuid. Pinnapealne tutvus udmurdi rahvaluulega on kahtlemata töö suurim puudus. Ent vajadus sellisegi kirjutise järele on suur, pole ju eesti keeles pärast 1928.a. trükitud O. Looritsa "Liivi rahvausundi" III köite ilmunud ühtki raamatut hõimurahvaste usundist. Laiemalt kättesaadav emakeelne usundilooline kirjavara on üldse äärmiselt napp ja koosneb vaid O. Looritsa "Eesti rahvausundi maailmavaatest", mõnest "Akadeemias" ilmunud pikemast kirjutisest (nt. U. Masingu "Taevapõdra rahvaste meelest") ja siin-seal avaldatud artiklitest.