Lüüriline luulekogu „Ohvrikivi” sisaldab Indrek Hirve 2016–2017 talvel Andaluusias kirjutatud luuletusi. Siit leiab lugeja armastuse ja surmaga seotud meeleolud ja mõtisklused, mis on seotud kindla kompositsiooniga väikesteks tervikuteks. Luuletuste taustaks on tavaliselt Emajõgi või Toomemägi, kirjutamise käivitajaks autori isiklik elu ja armastus. Teos on illustreeritud Ülo Soosteri abstraktsete tušijoonistustega Heldur Viirese kogust.

On jälle mu päevadest kadunud rahu. Üks soovide soov aina hoiab mind kihkvel - et minustki midagi järele jääks. Ei varjuna kivil, ei kivisse tahut - ma tahaksin olla (tean, see pole lihtne) veel lauluna pärast-mind-tuleja käes.

Luuleraamat mõtisklemiseks elust ja olust igaühelt ehk igühele meist igal moel igas vanuses iga päev igal pool iga aeg alateadvusest reaalsuseni loomingulisteks müramisteks mängulisusest ja tõelisusest ja kes teab veel millest kui iseendale ise olla lubame.

Üksteises Ma tõele näkku vaadates näen sind Ja tunnen ära enda külma näo Kujutise, nagu peeglis mind Ta saadab sinus