Sisaldab neli jutustust Põhja-Rootsi tundraasukate elust ja romaani «Ekspeditsioon», mille tegevus toimub Aafrikas XIX sajandi lõpus.

Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

"Suure Karu pojad" on jutt vaprast pealikust Tokai-iitost, kes koos oma väikese hõimuga vabaduse eest võitleb. Kogu lugu toimub ajaloolisel taustal ja autor kasutab reaalseid isikuid ja sündmusi, nagu Istuv Sõnn, Punane Pilv ja kindral Custeri veresaun. Autor põimib jutu vahele osavalt kirjeldusi preeriaindiaanlaste tavadest ja ajaloost. Tema indiaanlased ei ole juba loomu poolest õilsad kivinäod või alatud lurjused, nagu näiteks Karl May Winnetou ja Cooperi Nahksuka juttudes. Selle raamatu indiaanlased on inimesed, kes tunnevad hirmu ja võivad olla nõrgad, kuigi aeg ja elu oli selline, kus kumbagi endale lubada ei saanud. Vabadus on kõige suurem aare. Muidugi on ka selle raamatu tegelased üsnagi must-valged nagu seiklusjutule kohane. On ausad ja põhimõttekindlad punanahad ja on viletsad reeturitest punanahad. Vahe vaid sellest, et siin on reeturlusel ka põhjus - vihavaen ja valgete tulivesi - mitte ei ole reeturid reeturiteks sündinud. Mõned ausad valged on ka, ülejäänud on kas lihtsalt ükskõiksed sõdurid või tõelised lurjused. Lõpeb pika kõne ühisest karjakasvatamisest ja põlluharimisest ning igavesest rahust kõigi inimeste vahel ja uhke piimajoomisega. Raamatu lõpus selgub ka hõimu manatarga kahepalgelisus ja kõik saavad ühtäkki aru, et on siiani uskunud valesid asju ja need enam ei toimi. Toetavaid vaime pole olemas ja loota tuleb ainult iseenda jõule ja nõule. See viimane läheb kenasti kokku Kärgatava Kõu kogemustega.

«Mr. Sammleri planeet» (1969–70) jutustab loo New Yorgis elavast vanast juudi mehest. Väsinud ja kibestunud, intelligentne, ent vaene Mr Sammler on oma elu jooksul kogenud väga raskeid aegu – ja nüüd on linnadžunglis tema peamiseks tegevuseks ja meelelahutuseks inimeste vaatlemine. Holokausti üle elanud mees jälgib oma ainsa terve silmaga eriti tähelepanelikult just nooremat sugupõlve – mustanahalisi taskuvargaid, üliõpilastest revolutsionääre ja halbade kommetega noorukeid. Samal ajal tuleb vanaldasel intellektuaalil hakkama saada ka oma mitte just eeskujulike perekonnaliikmetega. Tegemist on tõeliselt liigutava ja võimsa raamatuga, mida on pärast lugema hakkamist väga raske käest panna. Saul Bellow (1915–2005) on üks tuntumaid Teise maailmasõja järgse Ameerika kirjanduse esindajaid. Bellow on saanud hulgaliselt mainekaid kirjandusauhindu. «Mr. Sammleri planeet» pälvis 1971. a USA riikliku kirjandustauhinna. Saul Bellow on saanud ka maineka Nobeli kirjanduspreemia (1976).