Hindrek Meri mälestused "Tagasivaateid veerevast vagunist" on õpetlik lugemine ning mille autor ei lasku eneseõigustamise küüsi ja tänu sellele ei varjuta mälestused ajaloolist tõepära. Hindrek-Peeter Meri (21.02.1934–29.10.2009) sündis Berliinis diplomaadi, hiljem tõlkijana tuntud Georg Meri noorema pojana. Aastatel 1941–1945 oli koos ema ja vanema venna Lennartiga küüditatuna Siberis ning õppis Kirovi lähedal Subotihhas ja Jaranskis. Kooliteed jätkas ta pärast Eestisse naasmist tollases Tallinna 28. koolis ja 10. keskkoolis ehk Nõmme gümnaasiumis, küpsustunnistuse sai õhtukoolis 1953. aastal. 1953–1958 õppis Meri Tartu riiklikus ülikoolis majandusgeograafiat. 1957–1990 töötas ta Eesti NSV riiklikus plaanikomitees ökonomistina, osakonnajuhataja ase-täitjana ja valitsusejuhatajana, 1988–1990 plaanikomitee esimehe esimese asetäitjana, reorganiseerimise järel ka majandusministri asetäitjana. 1981. aastal töötas Hindrek Meri 9 kuud Vietnamis, kus nõustas NSV Liidu eksperdina kohalikku plaanikomiteed. 1990–1997 Eesti oli ta Vabariigi riigikontrolör. Hindrek Meri pani aluse praegusele riigikontrollile ja juhtis seda riigi ülesehitamise kõige raskemal ajal. 1998–2003 kuulus ta Eesti Panga nõukogusse.

Saksamaal 1949. a kirja pandud paljuütleva alapealkirjaga teos "Oskar Rütli mälestusi. Ühe eesti sugupõlve tööst ja võitlusist (1871–1949)" ilmus 1964. a New Yorgis. See on Eesti elu eesliinil tegutsenud ning paljude riigi-, vaimu- ja majanduselu tegelastega lävinud, kuid ise tagaplaanile hoidnud suurepärase mäluga mehe vaimne testament järeltulevatele põlvedele. Oskar Rütli töötas end üles tuntud majandus- ja seltskonnategelaseks ning väidetavalt üheks rikkamaks eestlaseks juba enne Esimest maailmasõda. Rütli sündis 19. detsembril 1871 Tartumaal Ahja vallas Ibaste külas rendikohapidaja pojana, õppis Võnnu kihelkonnakoolis, Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Aleksandri gümnaasiumis ning lõpetas 1901. a Tartu ülikooli õigusteaduskonna. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige ja seejärel 1909. a korporatsiooni Sakala asutajaid ning töötas 1902–1940 vandeadvokaadina Tartus, oli juhtivalt tegev 20. sajandi algul hoogsalt pead tõstnud eestlaskonna rahvuslikes algatustes ja organisatsioonides ning tulundusorganisatsioonides. Ta valiti koos Jaan Tõnissoniga Liivimaa talurahva esindajana 1906. a Venemaa I Riigiduumasse. Eesti Vabariigi ajal oli Rütli II Riigikogu, Rahvuskogu I koja ning Riiginõukogu liige, oli Soome Tartu-konsul, kuulus mitme panga nõukokku ja juhatusse, oli mitme tööstusettevõtte juhatuses ning AS-i Tartu Telefonivabrik asutajaid ja direktor, aktiivne tuletõrjetegelane ja mitme äriettevõtte juriskonsult. Poliitiliselt ja majanduslikult toetas ta Eesti Vabadussõjalaste Liitu. Esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal 1940–1941 oli Rütli sunnitud end varjama, 1944. a septembris põgenes ta lähedaste pealekäimisel Saksamaale. Rütli suri 24. juulil 1949 Haunstetteni põgenikelaagris Augsburgi lähedal ja on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.

Jürgensteini "Minu mälestused" I-II võeti ilmudes väga hästi vastu. Tollane arvustus väitis, et "ladusas, kujukas jutustuses autori isikliku elu sündmuste raamis esitatakse rikkalikku materjali ja andmeid meie lähema mineviku olude ja nähtuste valgustamiseks, eriti eesti haridus- ning poliitikaelu sündmuste selgitamiseks ja nende arenemist edendavate või takistavate tegurite ja isikute iseloomustamiseks." Esimese Saksa okupatsiooni aja lõpuni ulatuvad mälestused ilmuvad uustrükis esimest korda.