Lapsepõlvemälestused on tugevad ja erksad. Küllap seepärast, et neid on endalegi märkamatult mitmel korral ümber hinnatud, sõelutud ja vaetud. Nendes on soritud ja valikut tehtud, neid on unustatud ja meenutatud, kuni nad muutuvad kristalliseerunud kujunditeks nagu rahvaluule...

Sõda on hirmus asi eriti ühele noorukile, kes selle teele ja vihastesse sündmustesse satub. Miks ei pidanud see siis olema ka "Verimusta" autorile, kes koolipingist vabatahtlike pataljoni oli astunud. Sõda on hirmus igale humaansele inimesele ja autori reaktsioon väljendus nendes novellides, eriti "Verimustas", mis otsejoones kooliõpilaste pataljoni sõdurina 1919-1920 aastal on sõjas kirjutatudki. Aga kuigi meist noortest paljud olid põhimõtteliselt sõjavastased, ei olnud me sellega veel mingid Vabadussõja kui niisuguse vastased. Me nägime ju, et see oli paratamatu oma maa kaitseks, mida vaenlane ründas. Ja et kaitsta oma maad, selleks me vabatahtlikult püssid oma kodumaa kaitseks kätte olime võtnudki, ja ma ei mäleta ühtki oma vabatahtlikku lahinguvenda, kes sellest hirmsast sõjast oleks deserteerinud. Me võitlesime oma maa vabaduse ja rahva iseseisvuse eest, venelaste vastu, kelle vägivalla all me juba koolis küllaltki olime pidanud kannatama.

Ps! Olemasoleval eksemplaril on ümbrispaber puudu!

Balthasar Russowi romaan

Üks Eesti ajaloo pikemaid perioode, millest on üsna vähe laiemalt teada, on nn. orduaeg. See on Vana-Liivimaa aeg ehk ajajärk pärast Eesti ristiusustamist ja enne Liivi sõda. Just seda katab Arvo Mäe romaan "Risti riik", üks väheseid siinset orduaega terviklikult käsitletavaid ilukirjandusteoseid. Romaan algab 1200. aastal ja kestab Liivi sõja alguseni aastal 1558.