Olgu jääv meile päike
PS! Konkreetse raamatu seisukord on kirjas parameetrite all.
Raamatu pilt võib olla illustratiivne (ei pruugi olla täpselt sama eksemplar).
Raamatute seisukordade kirjeldus
.
Parameetrid
Raamatu seisukord | rahuldav |
Autor | Koostanud Andres Jaaksoo |
Ilmumisaasta | 1973 |
Keel | eesti |
Kirjastus | Eesti Raamat |
Köide | kõvakaaneline |
Kujundaja | Ene Pikk |
Lehekülgi | 124 |
Sarnased tooted
Tuntud Soome lastekirjaniku õpetlik, naljakas ning groteskne raamat, millest jagub lusti mitte üksnes lastele, vaid kindlasti ka nende vanematele.
Tšehhi silmapaistev poeet Vitezslav Nezval (1900-1958) lähtus raamatu kirjutamisel oma lapsepõlvemaast, sajandialguse mägisest Moraaviast. Ta oli siin sündinud külakoolmeistri pojana ja siinne elu jäi talle kuni surmani "sõnul väljendamatuks poeesiaks". Ja tõesti kerkib selle teose lehkülgedel meie päevade lapsest lugeja ette sajandi alguse Moraavia küla, selle "asjad, lilled, loomad ja inimesed". Siin on sulenoppijaid, kes oma töö juures pajatavad igasuguseid lugusid, siin on teritaja, kes rändab oma käiaga külast külasse, siin on öövaht, kes puhub sarve, ja maatark, kes korjab metsadest-mägedest ravimtaimi. Tänapäeva lapsele, keda ümbritseb igal sammul moodne tehnika oma saavutustega, on need elukutsed sellised, mis esinevad ainult muinasjuttudes. Ja suur osa asjadest, lilledest ja loomadestki on sellele noorele lugejale tuntud rohkem filmidest ja muinasjuttudest kui inimest ümbritsevast tegelikkusest. Täiskasvanut aga lummab see maailm, mis on antud lapse pilgu läbi, konkreetsete piltidena, ootamatute võrdluste ja assotsiatsioonidena. Admiraliliblikas on "sametist kikilips, mille sisse on pistetud kuldnõel". Veekann on "suur ümara kõhuga klaaslind. Tal on nokk ja hiiglasuur kõrv". Lehekonn on "siledast rohelisest klaasist kirjapress". Ja nõnda olemegi jõudnud selle võlujõuni, mis muudab käesoleva raamatu nauditavaks kõikidele lugejatele. See võlujõud on kogu teost läbiv poeesia. Tõlkija
Sinu kätte on sattunud üks lõbus lugu, mis räägib sõprusest, õnnest, endale kindlaks jäämisest, pidutsemisest ja otseloomulikut jänestest. Jänkside lugu algab ühel pealtnäha vaiksel ja väiksel saarel mille nimeks Jänkstartika, kust leiab igasuguseid rohelisi, kollaseid, oranže ja isegi siniseid taimi ja veel kirjumaid tegelasi. Juba kaldale jõudes tunned üle keha rõõmsameelse tempoga tuksumist. Sellist, mis häiriks sind väga, kui see tuleks näiteks naabri aiast kell viis hommikul, kuid oleks väga nauditav pärastlõunal sinu enda aias. Et lugu jätkuks hüpetega, tulebki kõrvad kikki ajada ja minna sinna, kus muusika kõige valjem. Tantsides rõõmsalt muusika saatel jõuame rõõmust pulbitsevasse Hips-hops linna, mis on täis melu ja maru. Siin on vaid üks reegel – elu tuleb nautida ja pidu ei lõppe kunagi. Oih! See on ju kaks reeglit… Keksides edasi mööda peatänavat, jõuad äkitselt tillukese jäneseuru ette. Imelikul kombel ei ole selle ukse lävepakul ühtegi täpikest konfetti ja kõik vilkuvaid tulukesed on samuti välja lülitatud. Isegi muusika on kinni keeratud. Valitseb vaikus ja pimedus. Aknast sisse piiludes näeme aga väikest, pehme karva ja töntsakate lontis kõrvadega jänkut, kel nimeks Nupsik. Nupsik lamab voodis ja lihtsalt mõtleb. Ta mõtleb kaua ja põhjalikult. Tal on isegi selline tõsiselt mõtleva jänese nägu, mida jänksid teevad, kui nad üritavad hästi kiiresti järgmise peo teemat välja mõelda või nuputavad, kuhu nende karaokemasin viimasest peost kadunud on. Kuid Nupsiku peas ei ole seda sorti mõtted. See pisike karvapall otsib vastust hoopis keerulisemale küsimusele. Tal ei ole enam peotuju.