Kalle Kurg on valinud ning Triin Sinissaar tõlkinud prantsuse ja inglise keelest 22 klassikalist hirmu- ja õuduselugu, mille autoreiks on peamiselt 19. sajandist ja varasemastki tuntud kirjanikud (Balzac, Defoe, Scott, Irving, Warren, Dickens jt). Jääb lugeja otsustada, kas inimene elabki kinnimüüritud toas, kus valitsevad jubedad intriigid, seletamatus ja uskumatud juhtumid või on ta selle toa ehitanud oma mõtteilma.

Seitsme aasta eest 75-ndal eluaastal inimkonna hulgast lahkunud Poul Anderson liigitub tavakäsitluses ulmekirjanduse tugevaks keskmikuks. Hoolimata peamiselt pikema lühiproosa eest elu jooksul võidetud seitsmest Hugost ei saa teda nimetada ei ulmekirjanduse klassikuks (selle tiitli on endale reserveerinud poolteistkümmend aastat varem debüteerinud Asimov, Heinlein ja Clarke), miljonite lemmikuks (teoste tiraažid räägivad teist keelt) ega ka mitte kultusautoriks (tänaseni pole kirjanikul arvestatavat fännilehekülge internetis). Lähemal vaatlusel selgub siiski, et Andersoni varjujäämise võib suuresti taandada välistele põhjustele – tema loomingus puudub masse haarav keskne tähtteos või sari (ehkki võib-olla on mõnes alternatiivses universumis Murtud mõõk (1954) samasugune žanrit defineeriv teos nagu seda on samal aastal ilmunud Sõrmuste isand meie maailmas), samuti on ta looming sedavõrd mahukas, et sealt olulise väljasõelumine on töömahukas ettevõtmine isegi professionaalile.

Isabella Swan kolib päikeselisest Phoenixist süngesse Forksi linnakesse isa juurde. Forksi keskkoolis kohtub ta salapärase võluva Edward Culleniga ning tema elu võtab ülipõneva ja hirmutava pöörde. Portselanheleda naha, kuldsete silmade, lummava hääle ja üleloomulike annetega Edward on ühtaegu vastupandamatu ja läbinähtamatu. Kuni tänaseni on tal õnnestunud oma tõelist loomust varjata, aga Bella võtab nõuks tema tumedale saladusele jälile jõuda. Bella aga ei mõista, et mida rohkem ta Edwardisse kiindub, seda rohkem riskib ta nii enda kui ka oma lähedaste turvalisusega. Ja nüüd võib olla hilja ümber mõelda... Kolm asja on aga kindlad. Esiteks, Edward on vampiir. Teiseks, ta januneb Bella vere järele. Ja kolmandaks, Bella on tingimusteta ja pöördumatult temasse armunud.

Ühel mitte eriti ilusal päeval tunneb Surm, et ta on Kurbus, see tähendab, et ta tunneb mõtlikku kahetsust selle pärast, et asjad on nii, nagu nad ilmselt on. Seetõttu jätab ta oma kohustused õpipoiss Morti hooleks ning püüab ise end kuidagi lõbustada. Mort on aga surelik ja miski inimlik pole talle võõras, seepärast ei jäta teda külmaks ka printsess Keli ilusad silmad. Ta päästab Keli surmast ning tekitab sellega loomulikult Kettamaailma asjades kohutava segaduse, sest Universum on printsessi surma juba teadmiseks võtnud. Ja Universumit ümber veenda pole sugugi lihtne.