Miss Marple on enam kui üllatunud, kui ta saab kirja nädal tagasi surnud tuttavalt. Kirjas ärgitatakse Miss Marple'it ühte lugu uurima... tõsi, mis lugu see selline on, selgub alles uurimise käigus. Nemesis. Sellise nimega kutsus Miss Marple end kunagi Kariibi mere saarel puhkusel olles. Tõtt öelda, õigustab nutikas vanapiiga täielikult seda nime.

Pikki aastaid kohusetundlikult pangas töötanud tagasihoidlik vanapoiss Henry Pulling kasvatab Londoni äärelinnas jorjeneid. Selle tavakodaniku ontliku ja rutiinse elu paiskab segi tema seitsmekümnendais aastais tädi Augusta, kes teda endaga kaasa rändama kutsub. Oma rännakutel puutub Henry koos tädiga kokku üsna hämara seltskonnaga – prostituutide, sõjakurjategijate, salakaubitsejate, CIA agentidega. Lugejat nakkavalt lõbustavas teoses huvitavad kirjanikku mitmed inimlikud dilemmad, inimesele sisendatud ja harjumuspäraseks saanud moraalidogmade haprus ja ebakindlus kokkupuutes tegelikkusega.

Matarese dünastia, kellega oleme juba kohtunud "Matarese ringis", on kogu oma kurjuse ja küsitava hiilgusega tagasi. Ning ainsat meest, kelle teadmised suudaksid seda takistada, CIA operatiivohvitseri Cameron Pryce'i ähvardab ajanappus. Tema ülesanne on jõuda kivise südamega tapjate jälile mööda vereraha rada surmaohtliku vandenõu südamesse. Selleks peab ta appi kutsuma juba pensionile jäänud legendaarse agendi Brandon Scofieldi – ainsa mehe, kellel on õnnestunud tungida Matarese ringi ja seal ellu jääda. See mees on vaja Kariibi mere saare paradiislikust peidupaigast välja meelitada ning taas Matarese surmaringi saata

Selle raamatu autor P. Howard ehk Jenö Rejtö oli oma lühikese elu ajal (1905-1943) ning aastaid pärast surma unustatud ja tundmatu. Olud olid tema vastu. Ta kirjutas terve hulga seiklusjutte, mis avaldati nn. šillingilises kõmuromaani sarjas. Enamik tema lugejaid ei aimanudki, et varjunime taha on peitunud ungari ajakirjanik, kabareeskitside, igasuguste kirjanduslike lühivormide autor Jenö Rejtö. Tema thrillerid ei pääsenud eliitlugeja lauale, neid neelasid teatavas vanuses raamatuhuvilised - hea tooni hindajad muidugi salaja. J. Rejtö tundis väga hästi põnevusloo kirjutamise reegleid. Ajakirjaniku töö andis talle selge ettekujutuse, milline tekst jõuab kõige paremini lugejani. Põnevus, satiir ja absurd olid tema jaoks vorm, millesse sai mahutada piisavalt inimlikku, ebatavalist, üldjoontes usutavat. "Kuldne romaan" võib üksikasjades tunduda võimatuna, kuid lõppkokkuvõttes osutuda päris võimalikuks. Kelmiromaanidega on kord juba nii.