Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

"Elust vanglas võib ju tõesti ka teisiti mõelda," ütles vürst. "Ma kuulsin ühe mehe jutustust, kes oli oma kaksteist aastat vanglas istunud; see oli ka minu professori patsient ja ravis end tema juures. Tal käis langetõbi peal, ta oli aeg-ajalt rahutu, nuttis ja katsus kord ennast tappagi. Tema elu vanglas oli väga kurb, uskuge mind, aga muidugi mitte kopikaline." Tema ainsateks kaaslasteks olid ämblik ja üks puuvibalik, mis oli akna all kasvama hakanud… Aga ma jutustan teile parem oma mullusest kohtumisest ühe teise mehega. See on iseendast väga kummaline juhtum – kummaline selle poolest, et sellist asja tuleb väga harva ette. See mees viidi kord ühes teistega tapalavale ja talle loeti ette surmaotsus, mahalaskmine poliitilise kuriteo eest. Paarikümne minuti pärast loeti ette ka armuandmise otsus ja määrati teine karistusmäär; kuid kahe otsuse vahepeal, kahekümne minuti või igal juhul veerand tunni kestel, elas ta kindlas teadmises, et ta mõne minuti pärast on järsku surnud.
Ma kuulasin iga kord hirmsa põnevusega, kui ta oma tolleaegseid muljeid meelde tuletas, ja hakkasin mitu korda temalt ise neid üle pärima. Ta mäletas kõike erakordse selgusega ja rääkis, et ta nendest minutitest iial midagi ei unusta. Paarikümne sammu kaugusel tapalavast, mille ääres seisid sõdurid ja rahvas, oli maa sisse kaevatud kolm posti, sest kurjategijaid oli mitu. Kolm esimest viidi postide juurde, seoti nende külge kinni, aeti neile surirüü (valge pikk ürp) selga ja tõmmati valge kott üle silmade, et nad püsse ei näeks; siis rivistus iga posti ette mõnemeheline sõdurite rühm.»

Tagore rahvusvaheliselt tuntuim jutustuskogu on 1918.aastal esmatrükis avaldatud «Mashi ja teised lood», mida on nimetatud ka «Bengali rõõmu ja kurbuse lauludeks». Läbi aastakümnete on sellest ilmunud arvukalt uustrükke ja tõlkeid ning see kujutab endast inimhinge ilu ja inetuse tõetruud vaatlust 20.sajandi alguse India olustiku taustal. Haritud inimesena mõistab Tagore neid novellilaadsetes jutustustes hukka ühiskondlikud pahed: ebausu, rikaste rahaahnuse ja omavoli, laste abielud, naiste ebavõrdsuse, usumäratsemise; ülistades samas inimeses kõike kaunist. Originaali pealkiri: Mashi and other stories