Splendid Hotellis sõltub kõik minust. Ma ei tohi mitte vähimatki asja unarusse jätta. Splendidi eest hoolitsemine hõivab mu täielikult. Vanaemal oli õigus. Vähehaaval ununesid tal koguni filmid. Lõpuks ei lehitsenud ta isegi oma ajakirju. Midagi muud peale Splendidi ei olnud tema jaoks enam olemas. Ta tuli oma eluga hästi toime. Mul on palju raskem kui temal, sest hotell on vana ja lagunenud. Vanaemal oli kõik olemas, et hakkama saada. Tema kõige suuremaks teeneks oli ehitada Splendid sinna, kuhu keegi ei oleks seda ehitanud.

Boleslaw Prus (1845-1912) kuulub XIX saj. lõpu väljapaistvamate poola kirjanike hulka. XX dünastia viimase valitseja Ramses XIII liigutavas saatuses annab autor värvirikka pildi Egiptusest kolme tuhande aasta eest. See suur ajalooline romaan on ühtlasi terav süüdistus omaaegsete rahvarõhujate vastu feodaal-kapitalistlikus Poolas.

Tuntud Poola kirjaniku, Nobeli preemia laureaadi ajalooline romaan, milles Bohdan Chmielnicki ülestõusu ja kodusõja metsikute sündmuste keerises arenenud romantiline armastuslugu jõuab õnneliku lõpuni.Käesolev teos kuulub Henryk Sienkiewiczi ajalooliste romaanide triloogiasse.

«Ta ootab. Ta teab, et te olete siin.» «Olgu ta või kuninganna ise, mind jätab see külmaks. Ma ei soovi teda näha.» «Mina ei viibi teie kohtumise juures.» Nüüd lõõmasid ka juba Sarah´ põsed, olid peaaegu niisama punased kui Charlesi omad. Esimest ja viimast korda elus oli tal tahtmine nõrgema sugupoole ühe liikme juures füüsilist jõudu tarvitada. «Astuge kõrvale.» Kuid Sarah raputas pead. Nüüd ei olnud sõnadest enam abi, nüüd otsustas tahe. Sarah oli üleni pingul, peaaegu traagiline; kuid ometi virvendas ta pilgus midagi kummalist -- midagi oli juhtunud, otsekui muust maailmast oli nende vahele ilmunud vaevaltmärgatav hoovus. Sarah jälgis Charlesi otsekui teadmises, et ta on mehe kimbatusse ajanud, ise veidi hirmununa, ebakindlana, mida teine ette võtab, kuid ometi ilma vaenuta. Just nagu poleks pealispinna taga midagi peale uudishimu: kuidas katse välja kukub. Miski Charlesis värahtas. Ta langetas silmad. Kogu tema raevu taga oli teadmine, et ta naist ikka veel armastab, et see on ainus olend, kelle kaotust ta kunagi unustada ei suudaks. Ta kõnetas kullatud vööpannalt: «Mida peab see kõik tähendama?» «Seda, mida mõni vähem aumehelik isand oleks juba mõni aeg tagasi ära arvanud.» Charles uuris Sarah´ silmi. Oli neis kerge naeratuse helk? Ei, ei saanud olla. ei olnud. Sarah hoidis teda veel viivu oma salapärase pilgu kütkes, siis lahkus ukse juurest ja läks kellanööri juurde kamina kõrval. Charles oli nüüd vaba ja võis minna, kuid ta jälgis naist ega liikunud paigast. «Mida mõni vähem aumehelik isand...» Millise uue jõledusega teda nüüd ähvardati? Keegi teine naine, kes mõistab Sarah´t paremini kui... See meestepõlgus... see maja, kus elavad... ta ei julgenud seda isegi välja öelda. Sarah tõmbas messingnuppu ja tuli siis uuesti Charlesi poole. «Ta tuleb kohe.»