Tuntud ungari kirjaniku Géza Ottliku (1912–1990) romaan «Kool piiril» käsitleb ühe Ungari piiri äärse sõjakooli sisemaalima. Lugu esitatakse kahe jutustaja, sõjakooli kahe kasvandiku vaatepunktist. Ühe – surnud Medve – mõtted pärinevad käsikirjast, milles ta kirjeldab detailselt kasvandike eluolu ning üritab võimalikult täpselt edasi anda kogu õhustikku. Teine jutustaja on Medve sõber Beebee, kes kommenteerib ja täiendab sõbra käsikirja. Kaks vaatepunkti ja kaks ajatasandit annavad kokku üldpildi. Näeme, kuidas värsked kasvandikud kaotavad piirsituatsioonis järk-järgult oma lapseliku süütuse ja on sunnitud valima: autonoomia, solidaarsus, pugemine või karjainstinkt. Nad õpivad, kuidas pidada vastu vaenulikus maailmas ning kuidas käia säästlikult ringi sõnade ja liigutustega. Romaan käsitleb moraalseid väärtusi ja on piisavalt üldistusjõuline, et pakkuda unustamatut elamust ning mõtlemisainet tänapäeva lugejale. Ungaris on «Kool piiril» muutunud kultusromaaniks.

Raamatus on kolm menukat draamat: "Pelléas ja Mélisande", "Pimedad", "Õde Beatrice".

Kuuskümmend aastat pärast Teise maailmasõja lõppu naaseb eksiilis elanud Antigone Perifanis Ateenasse. Ta on tulnud matma oma poega Nikitast, keda nägi viimati lapsena. Avanevad vanad haavad ja paljastuvad perekondlikud saladused. See raamat on ühe perekonna lugu läbi Kreeka lähiajaloo, kodusõja ja sõjaväelise diktatuuri aastate, mis mõjutavad selle riigi ja rahva elu tänase päevani. Sofka Zinovieff (1961) sündis Londonis, kuid elab oma kreeklasest abikaasa ja kahe tütrega Kreekas. Isa poolt on ta vene päritolu – tema vanavanemad emigreerusid Peterburist Inglismaale kohe pärast 1917. aasta revolutsiooni Venemaal. Oma vanaemast Sofka Dolgorukist on Sofka Zinovjeff kirjutanud ka raamatu «Punane printsess» (eesti keeles 2010). Käesolev on Sofka Zinovjeffi esimene dokumentaalsete sugemetega ilukirjanduslik romaan. Originaalkeelne pealkiri: The house on Paradise Street

Kui sinu arust on Nora Ephron väga vaimukas ja armastad Nancy Mitfordi teoseid ning „Bridget Jonesi päevikut“ lugedes naeru lagistad, siis jumaldad ka Helene Hanffi. Tal oli stiili. Tal oli oma hääl. Tal oli üks neist jäljendamatu ellusuhtumisega naisintellektuaalidest 20. sajandi New Yorgis, kes ei hoolinud põrmugi, mida neist arvatakse. Näiteks kirjastust üleuputavatele lugejakirjadele lubas ta vastata nii: „Mina pole sedasorti autor, keda peaks avalikkuse eest kaitsma. Iga fänn, kes teile helistab, võib tahta mulle süüa pakkuda, ning õhtusöögikülalisena olen ma alati kättesaadav. Võite mu aadressi vabalt jagada.“

Teos, mida käes hoiad, on järg Helene Hanffi esimesele raamatule „Charing Cross Road 84“ mis ilmus esimest korda inglise keeles 1970. aastal. Naudid seda raamatut mitu korda rohkem, kui kõigepealt esimese osa läbi loed. See on võluv lugu eluunistuse täitumisest keskeas. Ja tänu autori imepärasele väljendusoskusele sisaldab see raamat tosinate kaupa häid tsitaate. Nagu Helene ise võinuks öelda: ÄRA ISTU NIISAMA SELLE SISSEJUHATUSE KALLAL, MINE LOE MU RAAMATUT.