"Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks? Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Sõjakeerises leidis ta armastuse, pilkases pimeduses julguse, tragöödia keskel lootuse. Mida leiad tema loost sina? Nuri on mesinik, tema naine Afra on kunstnik. Paar elab õnnelikult kaunis Süüria linnas Aleppos, kuni alanud kodusõda nad riigist põgenema sunnib. Afra silmad näevad õudusi, mis jätavad naise pimedaks, kuid ees ootab ohtlik teekond: neil tuleb jõuda Türgi ja Kreeka kaudu Suurbritanniasse. Aga ka seal on nende tulevik kõike muud kui kindel. Rännates läbi katkise maailma, peavad Afra ja Nuri lisaks isiklikule kaotusvalule seisma silmitsi ohtudega, mis heidutaksid ka söakaimat hinge. Ent nende suurim proovikivi on see, kuidas leida kõigist välistest katsumustest hoolimata tagasitee teineteise juurde. «Aleppo linna mesinik» on liigutav, kaasahaarav ja meisterlikult kirjutatud lugu inimvaimu võitmatusest. Autor CHRISTY LEFTERI (1980) sündis Londonis Küproselt pärit pagulasperes. Tal on doktorikraad loovkirjutamises, mida ta õpetab Londonis Bruneli ülikoolis. Tema debüütteos «Aleppo linna mesinik» sündis lugudest, mida ta kuulis Ateenas vabatahtlikuna UNICEFi toel tegutsevas pagulaskeskuses töötades. Raamatut on kogu maailmas müüdud üle miljoni eksemplari, 2020. a pälvis see USAs välja antava Aspen Words kirjanduspreemia ning oli rahvusvahelise kirjanduspreemia Dayton Literary Peace Prize nominent.

Raamat on Inka-triloogia esimene osa Päikeseprintsess. Teos räägib võimsa inkade impeeriumi viimastest päevadest. Kui sureb viimane vägev valitseja Huayna Capac, läidab vaen tema kahe erinevast hõimust poja vahel kodusõja. Seda kasutavad omakorda ära Hispaaniast saabunud vallutajad, kes erinevatel põhjustel on võtnud ette kurnava teekonna kaugele maale. Kõige selle keskel on kummaliste siniste silmadega tüdruk Anamaya – Päikeseprintsess – kes teab inkade suuri saladusi ning kellel on võime sündmusi ette näha.

Romaanis kujutatakse sündmusi Hispaanias XV sajandi teisel poolel, kui Kastiilia kuninga Enrique õde Isabel tõuseb Kastiilia troonile ning sõlmib abieluliidu Aragoni troonipärija Fernandoga, tehes nii võimalikuks Hispaania ühinemise. Teose peategelane on Luis de Soca, väike Toledo orb, kellest saab katoliikliku Isabeli lemmiknõunik. Tema aitabki sepistada Isabeli abielu Aragoni Fernandoga. Valladolidi kuningapaari ajaloolised üksikasjad on ammutatud algallikaist ja vastavad kõik tõele, olgugi et mõnikord on need nii fantastilise värvinguga, et tunduvad väljamõeldistena.