"Mätta otsast" on luuletaja proosaraamat, mõtete ja marginaalide kogumik. Tänapäeva sagivast, kiirustavast ja pealiskaudsest linnaelust eemale tõmbunud loodusmehest kirjaniku pilk leiab ainet nii enda ümbert kui ka kaugemalt. Tema raamat koondab mõtteid ja tähelepanekuid elust ja aegadest Eestimaa külas.

Seni kirjandusteadlasena tuntud autori filosoofilis-poeetiline romaan, mis lähtub Kaunitari ja Koletise muinasjutust. Iga lugu on võimalik jutustada uuesti, teisti. Kaunitari armastus kaob, kui Koletis hakkab muutuma Printsiks. Kes on armastanud Koletist, ei suuda armastada igavat, klanitud ja tavalist Printsi. Teemaks armastuse olemus ja selle kadumine, armastatu muutumine, ükskõiksus, saatus ja inimese ülesanded elus.

Eranditult kõikide siin teoses kujutatud isikute taga on reaalsed inimesed, keda olen tundnud oma elu erinevatel etappidel. Enamik neist on surnud. Kusjuures suur osa neist muutus niinimetatud korralike inimeste silmis elavateks laipadeks enne oma bioloogilist lõppu. Neid nimetatakse jätisteks, aga mina nii ei arva. Pigem vastupidi. Pigem on jätised need, kelle poolt on loodud kommunistlik või kapitalistlik põrgu, kus mõned ei pea lihtsalt vastu ja valivad enda jaoks tee, mida nimetatakse kergemaks vastupanuks. Mõni nende seast on olnud tõepoolest lurjus. Paljus siin teoses kujutatud isikud on aga olnud oma inimlike omaduste poolest sedavõrd kõrgel tasemel, et maailma papid, kindralid ja poliitikud pole väärt nende juuksekarvagi. Tavaliselt leitakse säherdustest inimestest kõneldes, et nende koht on hullumajas. Aga kummal pool aeda on hullumaja?