Romaanis pöördub Vetemaa jälle teda varemgi huvitanud teema, teaduse eetilisuse ja/või ebaeetilisuse juurde, sedapuhku nii stiililiselt kui geograafiliselt lennuka põnevusromaani vormis. Kaasaegse põnevuskirjanduse hea tava kohaselt rohkete, kuid lõpuks ootamatul viisil sõlmuvate süžeeliinide haare ulatub geenitehnoloogiast, rahvusvahelistesse infoserveritesse sisse murdmisest ja maailma võimsaimate luureteenistuste niiditõmbamisest üksiku ja üksildase inimese siseheitlusteni, mis nn inimtegurina globaalsetes afäärides üllatavalt oluliseks võivad kujuneda. Loomulikult ei puudu teosest ka eht-vetemaalikud filosoofilised kõrvalepõiked meeste ja naiste vaheliste suhete ning inimese ja "suure maailma" süsteemi igavesest konfliktist.

"Teekonda Rahemäkke" võib lugeda mõningal määral "Loheja pilve" jätkuna – kordub juuditeema ja ka varasemast tuttavad tegelased. Samas on lisandunud vormiline mängimine, fragmentaarsus, eri vaatepunktide vaheldumine, ajaplaanide segunemine. Vaheldub ka fiktsioon ja isiklikud lapsepõlvemälestused, lugu saadab iselaadne müstiline alatoon. Pilteri tekst on intensiivne ja kaasahaarav, mälestuspildid on selged ja detailsed. Oma kirjutusviisilt Pilter on eesti kirjanduses erandlik, esilekerkiv ja vaieldamatult nauditav.