Kroonika sisaldab tähtsamaid ja iseloomulikumaid fakte Eesti kunstielust alates rahvusliku kunsti sünniperioodist 1860-ndail aastail kuni nõukogude võimu kehtestamiseni 1940. a. suvel. Koostamisel on püütud tugineda võimalikult tolleaegsele allikmaterjalile - perioodikale ja kataloogidele.

"Mir Iskusstva" oli vene kunstnike rühmitus või ühing, mis tekkis 19. sajandi lõpul ja sai tuntuks samanimelise ajakirja ning näituste kaudu. Ühing kuulutas oma eesmärgiks otsida kunstis uusi teid ning lõi lahku vene kunsti juhtivatest jõududest peredvižnikutest ja Kunstide Akadeemiast. Rohkete illustratsioonide ja reprodega raamat annab ülevaate rühmituse tegevusest ja selles tegutsenud kunstnike loomingust.

Rüütel on vapper sõdalane: täies varustuses ja suurepärasel lahinguratsul paistab ta olevat võitmatu. Kui ta mõõka ja oda viibutades võitlusse ratsutab, ootavad teda kuulsus ja au. Tunnustatud keskajauurija Michael Prestwichi rikkalikult illustreeritud ja humoorikas toonis kirja pandud rüütliraamat annab vastused kõigile küsimustele, mis sellesse ametisse ihalejat võivad huvitada. Kuidas rüütliks hakata? Kus saada vajalik väljaõpe? Mil moel hankida varustus? Kuidas võidelda turniiridel ja käsitseda relvi? Kas oleks mõistlik minna ristisõtta? Kuidas piirata linnu ja linnuseid? Kui palju maksta lunaraha? Mida teha sõjasaagiga? Mis ootab langenud rüütlit teispoolsuses? Kujuta ette, et istud oivalise lahinguratsu seljas: sind ümbritseb särav turvis, sa viibutad mõõka ning hoiad käes kilpi. Või proovi mõelda, et oled õukonnas: sind saadab vapra mehe kuulsus ja ümbritsevad kaunid piigad. Otse loomulikult tahad sa rüütliks saada. 15. sajandi alguses pole see aga sugugi lihtne. Küsimus pole lihtsalt hobuse ja turvise hankimises – sul tuleb ka palju õppida. On raamatuid, mis harivad sind rüütliideaalide tundmises, ent need ei paku praktilisi näpunäiteid, mida tarvis läheb, kui oled otsustanud elada – ja üsna tõenäoliselt ka surra – lahingukuulsuse nimel. Neid saad sellest käsiraamatust.

Timotheus Poluse (1599–1642) „Lõbus vaatelava“, mis trükiti 1639. aastal Lübeckis, on üks esimesi terviklikke ja suuremahulisi eesti kirjandusteoseid, kujutades endast kitsamalt võttes teatmeteost: entsüklopeediat kõikvõimalike erinevate ametite, seisuste ja ühiskonnagruppide kohta, alates käsitöölistega ja lõpetades kääbuste, türannide ja libahuntidega. Põhjus, miks sellest raamatust ja selle autorist kooli kirjandustundides pole juttu olnud, on see, et Polus oli sündinud Saksamaal, oli sakslane, eesti keelt ei osanud ega kirjutanud selles keeles, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud saksa keeles ning eestlasteni ei jõudnud – ei kaasajal ega hiljem. Põhjus, miks seda raamatut pidada eesti kirjandusteoseks, on see, et alates vähemalt 1628. aastast oli Polus Tallinna elanik, esmalt kooliõpetaja, seejärel 1631. aastal asutatud Tallinna Gümnaasiumis luulekunstiprofessor, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud Tallinnas ning nii autor kui ka teos osalesid 17. sajandi Eesti vaimses elus, protsessis, milles osalesid ka Heinrich Stahl ja Reiner Brockmann ning mis muuhulgas andis hoo sisse eestikeelsele kirjakultuurile. Timotheus Poluse „Lõbus vaatelava“ on eesti kirjandusteos samadel alustel, nagu Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“, ka olid mõlemad teosed oma aja Euroopas ühtviisi tuntud ja populaarne lektüür. Eestiga seotuks jäi Polus pärast surmagi, tema põrm puhkab teadmata kohas Niguliste kiriku ümbruses. „Lõbusa vaatelava“ kirjutamiseks võttis Polus eeskuju varasematest sellelaadsetest teostest, materjali lisades ja täiendades. Paaril korral on teoses juttu ka Eesti kohalikest oludest. Tänapäeva lugejale pakub see raamat niihästi hariva kogemuse kui ka meelt lahutava elamuse, maalides detailirohke ja kohati lausa jahmatava pildi sellest, mida üks 17. sajandi tippharitlane pidas ajalooliseks tõeks. Näeme siin fakte ja fantaasiat hämmastava kergusega ühte sulandumas, objektiivsuse püüdesse sekkumas Rootsi riigi saksa rahvusest alama kord luterlikku, kord varahumanistlikku isiklikku kommentaari. See on õpetlik ja huvitav ajalooline dokument, varajase eesti kirjanduse varjus püsinud suurteos, mis tänapäeva eesti lugejale on antud ohtrate selgituste saatel. Jaak Urmet