Ülevaade Eesti vabatahtlike liikumisest ning sõjateest Soomes ja kodumaal Teise maailmasõja päevil. Endiste soomepoiste, välismaale siirdunud autorite koostöös valminud faktirohke uurimus Soome armees väljaõppe saanud eesti poiste saatusest. Raamat on huviga loetav, sest selles on lisaks faktidele palju huvitavaid seiku sõjaväelaagritest ja rindelt, sellest, kuidas soomepoisid 1944. aasta sügisel tõttasid kodumaale Eesti iseseisvust taastama ja millega see katse lõppes. Raamatu lisas on langenute ja teadmata kadunute sõdurite nimekirjad.

Esseeraamat kompab poleemilises, keskuslikku diskursust tõsiselt välja kutsuvas stiilis eelmise sajandi Euroopa ajaloo ja ideoloogia üht hämaraimat sõlme, mõlema maailmasõja vallandumises päästikurolli etendanud Kesk-Euroopat, selle ajas muutunud ja muutuvaid tähendusi. Škrabec paneb kahtluse alla pan-germaani võimu- ja vaimustruktuuride sepistatud Kesk-Euroopa mõiste, vastandab sellele kuni hiljutise ajani maha surutud ja alandatud "teise" hääle - nägemuse sellest vastuolulisest piirkonnast oma rahva - eestlastega nii rahvusliku keha mõõtmeilt kui ka ajalooliste katsumuste-kannatuse läbielamiselt paljuski sarnaste - sloveenide seisukohalt. Škrabeci essee on kirglik üleskutse loobuda rajamast ideoloogilisi diskursusi ja nendega tihedalt seotud poliitilisi aktsioone rassi-tungidele, kutsungitele "oma" vägivaldselt peale panema kõigele sellele, mida tuntakse "võõrana", "teisena" ja siis ka millegi alamana. Ta ei lihtsusta samas asjade seisu, teades häs Filosoofilis-semiootilises võtmes essee kinnitab sarnaselt Juri Lotmani järeldustega seda, et utoopia tegelikkusekssaamine on ajaloos enamasti tähendanud tegelikkuse kohutavat tragöödiat või koguni hävingut.ti, et paljusid sajandite jooksul idanenud vastandumisi ei ole võimalik ületada vaid mõne või mõnekümne aastaga.

Selles raamatus lükatakse ümber valitsevad ettekujutused soome fašismi kohta. Üks kesksemaid neist on usk, et otseselt fašismi Soomes polnudki, või et see jäi ühiskonnaelu marginaalseks, veidi koomiliseks lisandiks, liikumiseks ilma pooldajate, mõju ja pärandita.Raamat jälgib soome fašismi kujunemist kahe maailmasõja vahel ja ajal. Nagu nende aatekaaslased mujal Euroopas, püüdsid ka soomlastest fašistid juurutada ühiskonnakorraldust, mis astuks vastu rahvust ohustavale allakäigule, luua uue, harmoonilisema ühiskonna, purustada vastuolusid õhutavad liberalismi väärõpetused.Igal asjal on oma aeg ka ajalookirjutuses. Teatud küsimuste põhjalikum käsitlemine nõnda, et sõnum ka kohale jõuaks, eeldab nii ajaloouurimise kui kogu ühiskonna valmisolekut selleks. See raamat näitab, kui õhuke on piir erinevate, ühelt poolt rahva ühishuvide eest seisvate ja teisalt neid vaid ettekäändeks kasutavate, esmapilgul samuti õigustatud suundumuste ja ideoloogiate vahel. Eesti lugejate jaoks annab lisaväärtust soome ja eesti äärmusrahvuslike liikumiste koostöö kirjeldus, mis sunnib ümber hindama nii mõnegi sügavale juurdunud arusaama.

nglise ajaloolaste Ch. Cooki ja J. Stevensoni "Euroopa ajalugu 1763-1991" on eesti lugejale esmapilgul ehk pisut harjumatu käsiraamat, kus äärmiselt tihedalt on kokku surutud Euroopa rohkem kui kahe viimase sajandi ajalugu. Teatmikus on vaadeldud kõiki olulisemaid sõdu, konflikte, lepinguid, diplomaatiasuhteid, usuelu arengut jne. Riikide kaupa on esitatud tähtsamad valitsejad, riigipead ja ministrid; on mitmekesist statistilist materjali; tähestikulises järjestuses on toodud olulisemate poliitika- ja ühiskonnategelaste elulood ning ajaloo- ja poliitikamõisteid selgitav sõnastik. 11 kaarti ning nime- ja aineregister hõlbustavad käsiraamatu kasutamist. Ajaloohuviline märkab kindlasti, et autorite ainekäsitlus on tavatult läänekeskne. Meie viimaste aastakümnete nõukoguliku ja Venemaa-keskse ajalookirjandusega võrreldes leiab lugeja siit mõndagi uut nii faktide kui ka nende tähtsuse hindamise osas. Raamat peaks huvi pakkuma väga laiale lugejaskonnale, kuid eelkõige kindlasti ajaloo õpetajatele, üliõpilastele ja vanemate klasside õpilastele.