„Armastus külmas kliimas” on säravalt romantiline teos, mis kirjeldab värvikalt aristokraatide kadunud hiilgust kahe maailmasõja vahelisel Inglismaal ja kuulub kindlalt inglise kirjanduse klassika hulka. Ehkki romaanis on kujutatud kõrgaadli elu, võib vaimukuste pillerkaari varjus aimata ka nukramaid alatoone, sest armastus võtab sageli ootamatu kuju või jääb hoopis tabamatuks. Nagu heades raamatutes ikka, on selleski teoses midagi rohkemat, kui esmapilgul paistab, ning küllap sellepärast püsib see seniajani värskena.

Aastaid elukutselise džokina tegutsenud ja professionaalide kõrgeima - Champion Jockey - tiitli saavutanud Dick Francis kuulub ka põnevusjuttude autorina oma ala meistrite hulka. Tema romaanide tegevus toimub enamasti hobuste ja meeste maailmas, tegelaskujud on psühholoogiliselt usutavad, detailid täpsed ja värvikad, sündmustik kaasakiskuv. Romaanis "Oma lõbuks" on sõlmprobleemiks dopingumeetodi avastamine.

Eradetektiiv Tecumseh Fox on sõprade palvel toetanud noort andekat viiulikunstnikku ning viisakusest ka kontserdile kohale tulnud. Kontsert jääb muusikule ootamatult viimaseks. Tema enesetapust vapustatud lähedased usuvad esialgu, et teo põhjustas õrnahingelise kunstiinimese meeleheide ebaõnnestunud etteaste pärast. Süüdistused ja kahtlustused, mida vastastikku loopima asutakse, tunduvad kõigile peamiselt leina väljaelamisena.

Selle raamatu autor P. Howard ehk Jenö Rejtö oli oma lühikese elu ajal (1905-1943) ning aastaid pärast surma unustatud ja tundmatu. Olud olid tema vastu. Ta kirjutas terve hulga seiklusjutte, mis avaldati nn. šillingilises kõmuromaani sarjas. Enamik tema lugejaid ei aimanudki, et varjunime taha on peitunud ungari ajakirjanik, kabareeskitside, igasuguste kirjanduslike lühivormide autor Jenö Rejtö. Tema thrillerid ei pääsenud eliitlugeja lauale, neid neelasid teatavas vanuses raamatuhuvilised - hea tooni hindajad muidugi salaja. J. Rejtö tundis väga hästi põnevusloo kirjutamise reegleid. Ajakirjaniku töö andis talle selge ettekujutuse, milline tekst jõuab kõige paremini lugejani. Põnevus, satiir ja absurd olid tema jaoks vorm, millesse sai mahutada piisavalt inimlikku, ebatavalist, üldjoontes usutavat. "Kuldne romaan" võib üksikasjades tunduda võimatuna, kuid lõppkokkuvõttes osutuda päris võimalikuks. Kelmiromaanidega on kord juba nii.