Eestiaegsete illustraatorite piltidega raamatusse on koondatud jutte kogudest “Tsemendivabrik” (1926), “Jaksuküla poisid” (1930), “Jõulud! Jõulud!” (1930) ja “Suuskadel Vallastesse” (1932). Samuti pikem jutustus “Teraspoiss” (1937). Lugeja saab pildi tolleaegsete külade elust-olust, laste mängupaikadest, tsemendivabrikust ja “poissmeeste kasarmust”, sadamast, mõisast ja linnamiljööst.

Soome noorsoojutustuse peategelaseks on 14-aastane Piia Kristiina ehk Priska.

Reede 23. oktoober 20.00 Tom helistas Jasile ja nad lähevad "kohtingule" Robbie bändi vaatama. Bändi nimi on Stiff Dylans. Vean kihla, et see on merde. Et see on topelt merde. Mamps ja paps rääkisid köögis ja kui ma sisse astusin, jäid nad vait ja paistsid lõpp kavalad. Ärge saage must valesti aru, mulle meeldib, kui nad vakka jäävad, kui ma tuppa tulen, või noh, mulle meeldiks, kui seda oleks kunagi ennegi juhtunud. Mamps küsis: "Oled sa kunagi mõelnud, et tahaksid veidi rohkem maailma näha, Gee?" ja mina ütlesin: "Kui te loodate mind veenda jõuludeks tädi Kathile külla minema, siis selle võite küll ära unustada." Ma võin õige särtsakalt salvata, kui ma pingutan. Inglise kirjanik Louise Rennison toob meieni 14-aastase Georgia Nicolsoni päeviku, mis sarnaneb veidi Bridget Jones'i päevikuga, kuid huumorilaad meenutab pigem Monty Pythonit. Georgia elu ei ole lihtne. Ta tahaks olla blond, väiksema nina ja peenemate kulmudega. Ta isal on Teletupsu mentaliteet (ainult mitte nii arenenud, tema kass jahib naabrite puudlit, lisaks veel mõned poisteprobleemid, hullud õpetajad ja lõpuks kohtumine Seksi Jumalaga.

Seekord viib autor meid rüblik Ottokari abil põnevasse ja ebatavalisse kooliellu, kus alatasa juhtub midagi. Lusti ja nalja, trikke ja tempe on seal enam kui küllaga.