„Kas eestlased on külmad, vaiksed ja vaoshoitud või kõike seda kokku? Ütleksin eestlaste kombel – nii ja naa. Üldiselt peavad eestlased end rahvaks, kes eriti oma tundeid välja ei näita. Oma tundeid väljendatakse ainult lähimatele sõpradele. Ja selleks, et sõprade ringi sisse pääseda, läheb vaja üpris palju aega, alkoholi ja pingutust. Aga kui kord sisse saad, siis oled tõepoolest sees.”

Raamatu autor Stephanie Rendón tuli Eestisse 2014. aasta suvel doktoriõppesse ja tööle, kuid Eesti hakaks talle nii meeldima, et ta jäi siis elama ja kirjutas oma teekonnast raamatu.
„Mehhikost saabununa oli kõik sel kaunil maal minu jaoks uus. Mida aeg edasi, seda sügavamalt olen kiindunud sellesse paika, mis on täis looduse peidetud aardeid ja tugevat pärandit. See, et Eesti on nii väike ja mujal maailmas pigem vähe tuntud, muudab ta minu silmis veelgi huvitavamaks ja ihaldatumaks.
Aastatega olen võinud jälgida, kuidas uus kodumaa mind endasse haarab ja muutub samamoodi osaks minust, nagu on Mehhiko. Ma õpin eesti keelt. Ma olen eestlasega abielus. Ma elan eestlase kombel. Ma tunnen ennast nagu eestlane ja isegi kohalike käitumine on mulle omaseks saanud. Samal ajal ei ole aga mina ise kuhugi kadunud.
Ma olen ikka seesama Mehhiko naine, kes mõtleb hispaania keeles, räägib aga teises keeles.”

Vahemere saaga kolmandas raamatus pöörab Lawrence Durrell pilgu Rhodosele. Ta liigub minevikust tänapäeva ja tagasi, et kujutada vaimukalt ja arusaamisega ajalugu ja müüte, mida sealne maastik kehastab, manades lugeja silme ette nii tegelikkuse kui ka väljamõeldisi. Vahemere idaosa suurepäraselt tutvustav "Rhodose Venuse peegeldused" on kirjutatud sama teravmeelselt, õrnalt ja luulelise mõistmisega kui "Prospero saar" ja "Küprose kibedad sidrunid". Ühest 1945. aasta kevadisest pärastlõunast saadik, kui karge tormine meri äratab Durrelli justkui uuesti ellu pärast pikki Kreekast eemal viibitud aastaid, ahmib ta sisse saareelu rõõme, kohtub külaelanikega, töötab ajalehetoimetuses, leiab uusi sõpru ning tühjendab veini- ja mastika-pudeleid, mõtiskledes mineviku, sõja ja oleviku üle. Rhodose võlu kajab tänapäevani, sest Kreeka lumm on vanem kui ajalugu. Lawrence Durrell armastas Vahemerd, selle kultuuri, loodust ja inimesi, suurem osa tema loomingust on seotud Vahemere saarte ja mereäärsete linnadega. 2017. aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat vahendusel tema "Küprose kibedad sidrunid", möödunud aastal "Prospero saar. Teejuht Korfu maastike ja tavade juurde". Lawrence Durrelli suurteose – Aleksandria kvarteti – kaks viimast raamatut jõuavad samuti käesoleval aastal eesti lugejani.

Eelkõige on selle raamatukese mõte Haapsalu näitel inimestele meelde tuletada meie kohvikukultuuri endist hiilgust ja sära. Et tekiks jälle soov kohvikute ja neis pakutavate kiluvõileibade ja eklääride järele. See ei ole teaduslik uurimustöö daatumite ja kuivade kirjeldustega, vaid pigem üks mõnus lugemine kohvitassi kõrvale, mis tekitaks isu ning annaks ühtlasi ettekujutuse meie vanavanemate-aegsetest kohvikutest ja nende ümber toimunud melust Haapsalus. Ajaloolist tausta uuris ja koostas selle raamatu tarbeks Peeter Vihma. Mina panin kokku väikese popurrii retseptidest roogadele, mida unistan kohvikutes nautida ja mida kujutasin ette sobivat ka eelmise sajandi kohvikute lettidele.