Seiklusromaan inglise kirjaniku Henry Rider Haggardi (1856-1925) sulest on täis ootamatuid konfliktirikkaid seiklusi, palavat armastust, vapruse imesid ja muud, mis sellele žanrile omane. Kõik see on projitseeritud täpsesse ajaloolisse olustikku -- konkistadooride vallutuste aegsesse asteegi riiki; tegelaste seas ei puudu ka ajaloolised, tegelikult elanud isikud.

Romaani tegevus algab 476. aastal, Rooma keisririigi lõpupäevil. Viimane keiser on moodustanud talle ustavatest meestest vanade traditsioonide kohaselt leegioni, kuid ka sellel ei õnnestu teda barbarite reetliku rünnaku eest kaitsta. Peagi on keisri perekonnast elus üksnes keisri poeg, noor keiser Romulus Augustus, kuid temagi on vangistatud ja ta elu on ohus. Kuid mitte kõik leegionärid pole surnud – käputäis ellujäänuid otsustab viia ellu võimatuna näiva plaani päästa noor keiser ja toimetada ta ohutusse paika. Oma eluga riskides vabastavad nad keisri ja tema salapärase õpetaja Meridius Ambrosinuse ning tagaajajate eest põgenedes suunduvad nad läbi Euroopa Briti saarte poole... Raamatu autor Valerio Massimo Manfredi on Milano ülikooli klassikalise arheoloogia professor. Ta on avaldanud mitmeid artikleid ja akadeemilisi raamatuid, aga ka üheksa ilukirjanduslikku teost, nende seas Aleksandri triloogia, mis on juba tõlgitud kahekümne nelja keelde ja avaldatud kolmekümne kaheksal maal.

Ühel sombusel õhtupoolikul 1746. aasta novembris sildub New Yorgi sadamas laev, mille pardalt astub maha uljas noormees, kaasas enam kui tuhandenaelane veksel, et see rahaks vahetada. Ameerika iseseisvussõjani on jäänud 30 aastat ning New York pole kaugeltki veel mingi suurlinn, ent salapärase varanduse ja võluva jutuga noormehe jaoks peitub seal sadu võimalusi. Peagi selgub, et uue elu keerises on võimalik ühtaegu leida uusi sõpru ja armuda, kuid sattuda ka enneolematutesse pahandustesse. Ootamatuid pöördeid täis romaan viib lugeja 18. sajandi New Yorgi äri- ja teatrimaailma – aega, mida täitis edumeelsuse ja vanameelsuse võitlus ning kus pandi alus tänapäevasele New Yorgile.

"Sõdur Katrin" on puhtakujuline sõjaromaan. Kahe noore maailmasõja läbi lahutatu armastus on siin ainult koloriidiks kohutavale tragöödiale, mis 20. sajandi õudseima nähtusena vapustas kogu inimkonda. Tegemist on on tagala-romaaniga. Teos näitab lugejale sõda küljest, millisest teda seni on harva nii hästi kirjeldatud, – sõda mädanenud, põlenud inimliha täis olevais haiglais, sõda koonduslaagreis, supiköökides, haavatute-rongides, kõigepealt aga rinde lähimas raudteejaamas – suurel väraval, mille läbi lahkutakse igaveseks või naastakse – elava laibana. "Sõdur Katrini" kirjutas autor 20-aastase neiuna, võites I auhinna 1927. a Saksas välja kuulutatud sõjaromaanide võistlusel. Romaani tihe kompositsioon ja mehine käsitlusviis lasksid žüriiliikmetel teose loojaks oletada pigem vilunud meeskirjanikku.