Vürst, raudrüüs ja kiivris külmast kange, vastas midagi arusaamatut, sõitis künkalt alla... Ja metsast kärgatas kahur. Kellegi hääl hakkas surmlikus ahastuses ulguma. Ja äkki -- paremalt, vasakult, eest -- plaksatasid musketipaugud. Boris Petrovitš vaatas ringi, et käskida: "Mõõgad välja, edasi, jumala nimel..." Kuid käskida polnud kedagi: künka poole taganesid hobuste tagumikud... "Oleme kadunud, oleme kadunud, põgenege üle jõe!" karjusid tuhanded hääled. Boris Petrovitšile jäi üle ainult, -- et mitte ennastki maha ei trambitaks, ka ise hobune ümber pöörata: pigistas silmad kinni, hakkas nutma, rebides valjaid...Möirgamine, metsik huilgamine... Püstitõmmatud hobusepeade, karuste lakkade, lumiste selgade lainetav segadik kihutas jõe poole. Kallas oli järsk, tagumised tungisid kapates nende keskele, hüppasid üle kukkunute... Kollases vees tuisuloori all lõid keerlema hobuste koonud, läkastavad inimnäod, veekeeristest ilmusid käed, haarasid kramplikult õhku... Ikka uued ja uued ratsanike sadakonnad sööstsid Narva jõkke, -- ujusid, heitlesid voogudes, uppusid... Boris Petrovitši tubli hobune ronis saarekesele keset jõge, seisatas külgi puhevile ajades, astus ettevaatlikult taas vette, ujus hambaid irevile ajades, kandis välja teisele kaldale...