8. aprill 2009 ei alanud kapten Richard Phillipsi jaoks kuidagi eriliselt, oli täiesti tavaline tööpäev Maersk Alabama pardal. USA lipu all sõitva laeva lastiks oli toit ja põllumajandussaadused Maailma Toidupangale. Sel päeval sai aga argirutiin otsa, kui Somaalia piraadid üle reelingu kaubalaeva tekile tungisid. Piraadid ei osanud aga oodata, et meeskond on valmis vastu võitlema. Samuti ei osanud nad ette näha, et kapten ise pakub ennast pantvangiks ja nõuab vastutasuks laeva ja meeskonna vabastamist. Piraatidel ei tekkinudki võimalust kaubelda, sest nende vastas seisis eneskindel ja konktreetse jutuga kapten Phillips. Nad võtsid ta lihtsalt endaga kaasa. Järgnes pingeid täis viis päeva kestnud seisak, kus kapteni vaimset vastupanujõudu purustada prooviti, ent kaptenil olid teised plaanid ... "Kapteni kohus" on uskumatu lugu tavalisest mehest, kellest sai oma kohuse täitmisel kangelane. Tema lugu – see raamat – on saanud ka filmiks ja ülemaailmseks kassahitiks.

Autor kirjeldab mitmeid ülemaailmse kuulsuse omandanud silmapaistvaid kultuurimälestisi, nagu Prantsusmaa ja Hispaania kiviaegsed koopamaalid, Abu-Simbeli templid Alam-Nuubias, Pärsia muistse pealinna Persepolise varemed, Kartaago kaubalinn Põhja-Aafrikas, Angkori ehitusmälestised Kagu-Aasias, Veneetsia, Petrodvoretsi lossid ja iidse Novgorodi aarded. Kõigist neist jutustab autor noorele lugejale huvitavalt ja haaravalt. Seejuures on autor seadnud esikohale kultuurimälestiste kaitsmise idee, võitluse kultuurimälestiste säilitamiseks järeltulevatele põlvedele.

Raamat koosneb kaheksast peatükist. Esimene peatükk tutvustab tänast Armeeniat tervikuna, s.h ka Eesti ja Armeenia ajaloolisi ning tänapäeva suhteid. Järgnevad rahvastiku ülevaade ja ajalooline taust, kusjuures Armeenia on üks maailma tsivilisatsiooni hälle ning maailma esimene kristlik riik enne Rooma impeeriumit. Seal on käsitletud Armeenia häid ja halbu aegu: Suur-Armeenia kuningriiki ja Osmanite impeeriumis elamist. Neljas osa käsitleb Armeenia majandust koos SRÜ riikide võrdleva ülevaatega kuni 2004. aasta sügiseni. Viies peatükk on pühendatud Osmanite impeeriumile kuni Euroopa Liidu kandidaatmaa Türgini. Palju sajandeid oli Osmanite riik üks maailma võimsamaid ja on põhjustanud palju ebameeldivusi mitte ainult armeenlastele, vaid sajandeid ka Euroopale. Raamatu keskseks peatükiks on armeenlaste genotsiid nii Osmanite impeeriumis kui ka Nõukogude Liidus. Seda teemat on käsitletud globaalses kontekstis, s.h. 20. sajandil teiste Euroopa rahvaste kallal toime pandud inimsusevastasete kuritegude analüüsiga. See hõlmab lisaks türklaste kuritegudele ka bolševismi ohvreid teistes maades, s.h. Eestis. Hinnangu andmise lihtsustamiseks on toodud rahvusvahelise õiguse põhiseisukohad inimsusevastaste kuritegude kohta. Seitsmes peatükk annab hulgaliselt erinevatest allikatest pärinevaid tõendmaterjale armeenlaste genotsiidi kohta. Viimases osas on toodud suurriikide diplomaatia armeenlaste genotsiidi ajal ja tänapäeva arvamused armeenlaste genotsiidi kohta.

"Valitsuse maja" ei sarnane ühegi teise Vene revolutsioonist ja nõukogude võimueksperimendist varem ilmunud raamatuga. Yuri Slezkine'i teos, mille kohta võib öelda, et see on kirjutatud Tolstoi "Sõja ja rahu", Grossmani "Elu ja saatuse" või Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi" traditsioone järgides, annab haaravas vormis täpse ja igakülgse pildi elust Moskva hiigelsuures kortermajas, kus nõukogude tipptegelased ja nende pered elasid enne, kui nad ise langesid stalinlike repressioonide ohvriks. Vankumatutest bolševikest ja uue maailma ehitajatest, kes on karastunud vanglates ja asumisel, saavad nüüd kõrged ametimehed, neil on perekond ja neilgi on oma olmemured, nad osalevad repressioonides, hukkavad rahvavaenlasi ja lõpuks hukatakse rahvavaenlastena ka nemad ise. Uus maailm jääb nende lastele … Aastal 1931 valminud nn valitsuse maja, mis hiljem sai tuntuks kui maja kaldapealsel, asub teisel pool Moskva jõge Kremli vastas. Selles Euroopa suurimas kortermajas oli lisaks 505 möbleeritud korterile ka kõik muu vajalik alates kinost ja raamatukogust ning lõpetades tenniseväljaku ja lasketiiruga. Autor kirjeldab, kuidas maja asukad oma korterites elasid ja juhtisid Nõukogude riiki, kuni umbkaudu 800 nendest sattus viimaks vanglasse ja kaotas enamasti ka elu. Kirjadele, dokumentidele, päevikutele, arvukatele intervjuudele ja sadadele haruldastele fotodele toetudes annab "Valitsuse maja" mitmekülgse ja unustamatu koondpildi peaaegu kõikidest toonase elu tahkudest kirjanduskriitikast kuni uute revolutsiooniteooriate, tulevikuennustuste ja punase terrorini. Yuri Slezkine on California ülikooli ajalooprofessor, Ameerika teaduste ja kunstide akadeemia liige ning mitme auhinnatud ajalooraamatu autor.