Kate Lawrence põgeneb Teise maailmasõja ajal, kui Inglismaad ähvardab sõjaoht, isa juurde Singapuri. Isa on aga otsustanud uuesti abielluda, ning end üleliigsena tundes kolib Kate hoopis sõbranna Elizabethi juurde Birmasse. Kate'i võluvad nii eksootiline maa, uued tuttavad, kui ka Elizabethi vend Alex. Vaevalt on aga Kate ja Alex vastastikuses armastuses veendumusele jõudnud, kui nende tunded paneb proovile sõda.

Dokumentaalsel materjalil põhinev tundlik ja siiras pihtimusromaan annab kirgliku ja valulise pildi lihtsast kunstnikust keset 16. sajandi alguse Lutheri reformatsiooni ja talurahvasõda tema mõttemaailmast ja loomevaevadest ning sealhulgas ka maailmakuulsa Isenheimi altari sünniloost.

“Romeo ja Julio” on Romeo ja Julia lugu sellisena, nagu see oleks kirja pandud siis, kui William Shakespeare oleks elanud Ladina-Ameerikas. “Romeo ja Julia” on üks minu lemmiknäidendeid ja ma olen seda nii eesti kui ka inglise keeles mitu korda lugenud. Mõttele “Romeost ja Juliast” oma versioon kirjutada tulin ma pärast seda, kui kuulsin nohu tõttu ühes loengus “Romeo ja Julia” pealkirja natuke valesti. Pärast seda oli Julio tegelaskuju mul silme ees ja teda oli väga lihtne kujutada ette Ladina-Ameerikas sellisena, nagu me seda seriaalidest tunneme: headuse ja kurjuse ning rikaste ja vaeste võitluse keskmes. Möödus üheksa aastat, enne kui ma seda lugu kirja hakkasin panema, aga käsikiri sai valmis üheksa kuuga. “Romeo ja Julio” on romantiline põnevik kõigile, kes armastavad kuulsate armastuslugude uustöötlusi, põnevust, närvikõdi ja särisevaid stseene. Tegevus ei toimu Verona linnas, vaid väljamõeldud Ladina-Ameerika riigis ning tegelased puutuvad kokku tänapäeval laialt levinud probleemidega: suur lõhe rikaste ja vaeste vahel ning rikaste karistamatus, korruptsioon, narkomaania, rasketest peredest pärit noorte ja puuetega inimeste probleemid igapäevaeluga toime tulemisel ning olukorrad, kus ühiskonnas kehtivad moraalinormid kirjutavad inimestele ette, keda nad tohivad armastada ja keda mitte. Lugeja ees rullub lahti lugu sellest, kuidas ärahellitatud rikkurivõsust saab täiskasvanud mees, kes avastab endas soovi maailma paremaks muuta ja end ümbritsevaid inimesi aidata. Alguses ajendab teda selleks armastus, aga kui ta on kord ära tundnud, et tahab päriselt kellegi heaks midagi ära teha, ei lase ta end enam peatada ja kaldub kõrvale teelt, mille isa on tema jaoks paika pannud. Raskused, millega ta oma keelatud tunnetele järele andmisel silmitsi peab seisma, ei sunni teda taganema. “Ei ole loost küll kuuldud rõõmsamast kui lugu Romeost ja Juliost.” Helga-Johanna Kuusler

"Paha tüdruk" on Mario Vargas Llosa esimene armastusromaan. Ühendades meisterlikult reaalsuse ja väljamõeldise, jutustab autor loo armastusest – tuhandenäolisest määramatust tundest: kirest ja kaugusest, juhusest ja saatusest, valust ja naudingust. Aga milline on armastuse tõeline nägu? Ricardo Somocurcio armastab paha tüdrukut: ta armub teismelisena Lily-nimelisse neidu Limas 1950. aastal, kui tüdruk ühel suvel tema ellu astub ja siis ilma selgituseta kaob. Ta armastab teda endiselt, kui naine ilmub välja 1960. aastate Pariisis seltsimees Arlette'ina, hiljem proua Richardsonina, rikka inglase naisena, ja ka siis, kui kunagisest Lilyst on saanud Tokyos tegutseva Jaapani ärimehe armuke. Ricardo ja Otilia ligi nelikümmend aastat kestev suhe on dramaatiliste tõusude ja mõõnadega. Kuid vaatamata sellele, et naine kohtleb teda halvasti, on mees määratud teda igavesti kummardama. Kaardistades kodumaalt lahkunud Ricardo elu armulugude kaudu selle kuju muutva naisega, on Vargas Llosa loonud vaimustava, eepilise romaani elu muutvast kinnisideest. Mario Vargas Llosa (sünd 1936) on üks mõjukamaid XX ja XI sajandi Ladina-Ameerika kirjanikke. 2010. aastal pärjati ta oma loomingu eest Nobeli kirjandusauhinnaga. Lisaks romaanidele on Vargas Llosa kirjutanud ka jutustusi, esseid, näidendeid, filmi- ja kirjanduskriitikat ning tegutsenud ajakirjaniku ja poliitikuna. Eesti keeles on varem ilmunud tema teosed "Kutsikad" (1975), "Kapten ja külastajannad" (1994), "Lituma Andides" (1998), "Tädi Julia ja kirjamees" (2010) ja "Kirjad noorele romaanikirjanikule" (2011).