Lustakas lugu Taani provintsilinna elust kahe maailmasõja vahelisel ajal, vaadelduna tolla aja lapse terase ja kriitilise pilguga. Raamatu keskne tegelane Volmer Marius Olsen, oma ema silmatera ja paljude hirm, on kaaslaste silmis kangelane. Linna kitsarinnalise ja ennasttäis seltskonna omavahelised suhted ja ranged kasvatuspõhimõtted, läbisegi silmakirjalikkusega, on mõnikord üsnagi koomilised ning pakuvad naljakat lugemist nii täiskasvanutele kui ka noortele.

Muinasjutt räägib planeedist Amacem ja selle elanikest, kes elavad rippuvate puude okste vahel, puud liiguvad aga tuulega ringi. Amatšemlased oskavad lennata ning peas on neil juuste asemel punane udupilv - kujutlusvõime. Ühel päeval sünnib aga Seme, kelle punane pilv on suurem kui kõik seninähtud.

Manolito on omapärase mõtlemislaadiga ja vahel lausa jahmatama paneva ütlemisega hispaania koolipoiss, kelle lustakaid, kuid ühtaegu õpetlikke lugusid tema ema ja teised kodused sageli ära kuulata ei jaksa. Manolito ei suuda enda teada jätta, et ka telediktoritel on jalad, kuigi nad neid oma töö tegemisel ei vaja, kuidas hävimisohus lindudel on võimalik ülemaailmse rahu eest seista või mis juhtub siis, kui maailma kihvtim tüdruk tuleb sinu koju multikaid vaatama. Ja mida kõike veel! Elvira Lindo sai 1999. aastal rahvusvahelise lastekirjanduse preemia.

Raamatuke koosneb 8 tsüklist ja viib lugeja XX sajandi esimese veerandi Paganamaale. Poisikese silmade läbi saab pildi tolleaegse küla- ja mõisarahva töödest ja tegemistest, laste mängudest ja koerustükkidest. Autor on hoidunud õpetlikkusest ja pannud lood kirja küpse inimese huumori ja elutarkusega.