Valimik ungari muinasjutte vanema põlve ungari proosakirjaniku ja esseisti Emil Kolozsvári Grandpierre töötluses. Eriliseks teeb „Imeflöödi” autori meisterlik jutuvestmisoskus. Siit leiab huumorit ja uljast hoogu, lisaks kirjeldusi, mis maalivad silme ette terveid maailmu, kus tegutsevad printsid, printsessid, kuningad ja kuningannad nagu muinasjuttudes ikka, aga ka nutikad seakarjused, jonnakad naised ja muidugi pekki armastavad kuradid. Nendes lugudes on vaesed nupukad ja vaprad, aukandjad ja kuningapered saavad aga tögada. On inimesed ju nemadki!

Tule, Poiss, tule ja roni mööda mu tüve üles ja kiigu mu okstel, söö mu õunu ja mängi mu varjus ja ole õnnelik "Kord oli puu... kes armastas üht väikest poissi." Nii algab unustamatu lugu puu ja poisi sõprusest. Väike poiss jookseb iga päev puu juurde, et ta okstel kiikuda ja mööda ta tüve üles ronida. Puu on õnnelik. Kuid poiss kasvab suureks ja tahab rohkemat kui ainult õunad. Ja puu annab... See on südamlik jutt andmisest js saamisest, mis paneb lugeja mõtlema aja ja väärtuste üle, mis ajas muutuvad ja armastusest, mis jääb alles. Poeetiline tekst ja vaimukad illustratsioonid on teinud selle andeka Ameerika Ühendriikide lastekirjaniku ja -luuletaja Shel Silversteini raamatu armastatud klassikaks; seda on aastakümnete jooksul lugenud paljud väikesed raamatusõbrad üle kogu maailma. Shel Silverstein (1932--1999) on Ameerika Ühendriikide kirjanik, luuletaja, kunstnik ja laulutekstide autor, kes on eelkõige tuntud oma humoorika luule, lihtsate ja väljendusrikaste joonistuste ning allegooriliste lugude poolest. Ta on kirjutanud ja illustreerinud kümme lasteraamatut ning on võitnud mitmeid auhindu, sealhulgas William Allen Whiteíi kirjandusauhinna. "Helde puu" on tõlgitud kahekümne nelja keelde.

Gordon Ramsay näpunäidete abil saab koos sõpradega valmistatud söök hoopis teise meki. Tegelikult ei peagi kogu aeg täpselt retsepti jälgima ja iga kokk saab roa kohandada vastavalt oma maitsele. Nagu Gordon Ramsay on öelnud: „Kokandus on seiklus, midagi ei ole iseenesestmõistetav.”

Aastaraamat taasavastab traditsioonilisi toidutegemise viise ja tarkusi, mida varasemad põlvkonnad toiduainete ja söögivalmistamise kohta talletanud on, ja pakub võimalusi, kuidas neid nüüdisajal rakendada saaks. Iga rahvuse eripära väljendub selles, mida ta sööb. On olemas kindlad toidud, mida enamik eestlasi armastab, ja enamasti on kõikidel meie lemmiktoitudel pikad traditsioonid. Oleme üle saamas suurest kiir- ja valmistoidu vaimustusest ja otsime ka toidus oma juuri ning võimalusi oma kätega kõik ise valmis teha. Ehkki poes on kõiksugust toidukraami saada, on näiteks leiva küpsetamisest, kodusest juustu ja koduõlle valmistamisest või liha ja kala suitsutamisest saanud paljudele põnev harrastus. Aastaraamatus vaadeldakse, kuidas traditsioonilisi toite tehti põlvkondi varem, milliseid soovitusi oleks meil neilt võtta ja kuidas neid oma ajaga siduda. Alateemad on jaotatud kuude kaupa. Uuritakse näiteks koduse juustu, sõira, vorstide, liha ja kala suitsetamise, köögiviljatoitude ja hoidiste, metsaandide ja koduõlle valmistamist. Sirvitakse vanaemade retseptivihikuid ja avastatakse unustatud maitseid.