Ettevõtted on läbi aegade üksteisega kasumliku arengu nimel konkureerinud, võidelnud oma koha eest turul ja püüelnud eristumise poole. Tänapäeval ei tähenda tihe konkurents aga muud kui "punast ookeani", milles rivaalid kasumi pärast halastamatult võitlevad. Selles raamatus, mis esitab väljakutse senistele teadmistele strateegilisest protsessist, väidavad W. Chan Kim ja Renée Mauborgne, et kuigi enamik ettevõtteid konkureerib punastes ookeanides, ei taga see strateegia pikaajalist edu kellelegi.

Jeremy Rifkin on neljateistkümne majanduse üldisi trende, teaduse- ja tehnika arengu küsimusi ning kultuuriprobleeme käsitleva raamatu autor. Samuti on ta Washingtonis asuva Majandustrendide Sihtasutuse president. Esimene eestikeelne raamat biotehnoloogiast. Rifkin on kõige püsivamalt kritiseerinud geenitehnoloogia rakendusi erinevates elusfäärides. Raamat annab rikkalikele näidetele tuginedes põhjaliku ülevaate biotehnoloogia praegusest olukorrast. Olles veendunud, et infotehnoloogia ja biotehnoloogia koosmõjul muutub totaalselt inimeste elukorraldus, väljendab Jeremy Rifkin siiski kahtlust, et meie praegused teadmised on liiga vähesed hindamaks geneetiliselt muundatud organismide ja insenergeneetika ning geeniteraapia mõju. Seetõttu hoiatab ta nende kiire rakendamise eest. Tema arvates tuleb põhirõhk asetada geeniuuringutele, et jõuda kriitilise tasemeni molekulaarbioloogiliste mehhanismide ja geenifunktsioonide ning -koostoimete tundmaõppimisel.

Kujutage ette järgmist olukorda. Olete rajanud oma firma, mille edusse usute. Usuvad ka investorid, kelle raha on õnnestunud projekti kaasata. Vastupidiselt ootustele paistab aga aina enam, et ettevõtmine on vett vedamas. Laias laastus on laostava olukorra ennetamiseks kaks võimalust: ¤ loobuda, tagastada kulutamata jäänud raha investoritele ning suunata energia mõnda teise projekti; ¤ teha veel kulutusi, näitamaks investoritele, et võitlete edasi ega loobu nii kergelt, riskides üha suurema materiaalse kahjuga. Loobumise ekspert Annie Duke tõestab, et valite väga suure tõenäosusega variandi b ning selgitab, miks see on viimane asi, mida tegema peaksite või kuidas panna vastu psühholoogilistele tõketele, mis meid sellel teel takistavad. Maailm ei näi soosivat loobujaid või mis tahes projektide pooleli jätmist. Vooruseks peetakse pigem sihikindlust või järelejätmatut edasipürgimist. Definitsiooni järgi on igaüks, kellel on midagi õnnestunud, selle juurde jäänud. See ei tähenda aga, et kehtiks vastupidine: kui jääte millegi juurde, siis see õnnestub. Inimesed kipuvad jääma tegema asju, mis neil ei õnnestu, uskudes, et kui nad selle juurde piisavalt kauaks jäävad, toob see edu. Annie Duke näitab, miks selline mõtteviis on vale, ning tõestab, et õigel ajal loobumine on hindamatu strateegiline eelis elu väljakutsetega silmitsi seistes. Ta toob hulgaliselt näiteid ärimaailmast, tippspordist ja investorite seast, et ilmestada, kuidas inimpsühholoogia mõjutab meie otsuseid olukordades, kus kõigi kõrvaltvaatajate jaoks on ilmselgelt tagumine aeg ettevõtmine lõpetada ja eluga edasi liikuda.

Kõik räägivad töötajatest, kellele on antud piisavalt otsustusõigust, kuid vähestel on tegelikult sellised töötajad olemas. Juhid kurdavad pidevalt, et nemad annavad inimestele rohkem otsustusõigust kui need vastu suudavad võtta. Töötajatele on ju öeldud, et neil on otsustusõigus, kuid miks nad seda siis ei kasuta? Esiteks, tavaliselt ei piisa sellest, et inimestele öelda, et neil on otsustusõigus, seda tuleb tegudega näidata. Teiseks, otsustusõiguse andmine kui kontseptsioon on puhtalt kallite konsultantide poolt pakutav teooria, mis on juhitud ülevalt allapoole, kuid sageli ei ole pääsenud mõjule just rohujuure tasandil. Samas on aga järjest enam ettevõtteid saanud aru, et otsustusõiguste andmist saavad konsultandid küll suunata, kuid tegelikkuses langeb kogu elluviimise koormus ikka juhtidele. Juhtimine rohujuure tasandil räägib täpselt, kuidas panna inimesed ettevõtet edukaks muutma: ¤ Anna neile plaanid ¤ Anna neile töövahendid ¤ Anna neile aega ¤ Anna neile raha ¤ Anna neile luba. See raamat lihtne tavaloogikast lähtuv juhis, kuidas oma meeskonnale tegelikult piisavalt otsustusõigust anda ning panna nad ise ettevõtet arendama. Raamatu autor Guy Browning on ärikonsultant ja ühtlasi hea huumorisoonega kirjanik. Tal on oma kolumnid Guardian’is, Management Today’s ja People Management’is, kus ta kirjutab ärijuhi päevikut kõverpeeglist vaadatuna. Teda peetakse tänapäeva üheks teravmeelesmaks ja vaimukamaks elu vaatlejaks Suurbritannias. Vabal ajal juhib ta väga edukat ja innovatiivset konsultatsioonfirmat Smokehouse, mis on spetsialiseerunud kommunikatsiooni ja loomingulisuse küsimustele.