Sündmustik hargneb endiselt kahel väikesel Lääne-Eesti saarel, mille elanike isoleeritud maailma hakkavad mõjutama sajandialguse ajaloosündmused.

Kerttu Rakke – viimase aja eesti kirjanduse nõutavamaid autoreid – on seni tuntud noorte naiste skandaalsevõitu probleemide avastajana. Esimene täispikk romaan "Kolmas printsess" viib aga esmapilgul tuntud ja isegi igapäevasesse keskkonda. "Unistuste peadpööritav loogika teeb sellest loost tuhande-ühe-öö-jutu, mida lugedes igale leheküljele järge ootad. Klassikalisele vaeslapse-muinasjutule kohaselt kulgeb kauni kangelanna saatus läbi raskuste õnne poole tänu ta enda südikusele ja nutikusele" – arvab sellest kaasa haaratud ja rõõmsalt üllatunud lugeja.

Kirjanik on oma ilukirjanduslikus proosas teematruu; tema huvi keskmes on Eesti Vabariigi lugu – selle algusaastad, areng, iseseisvuse kaotus, samuti need inimesed ja jõud, kes võitlesid selle vabariigi eest või ka selle vastu. Romaan on ajastutruu, haaravate sündmuste, huvitavate üksikepisoodide ning värvikate kõrvaltegelastega.

Lissabon. Suletud müüride vahel tuksleb üks väeti ja väsinud süda ning ootab oma lõppu. Teelõik, mis lahutab kaduvikust, on kui painajalik unenägu. Vana mehe hingehaavu noolib taltsutamatu üksilduse leek, mida võib lämmatada vaid surm. Ta mõtleb möödunud elule, mida üha valjemini tiksuvad minutid hetk-hetkelt kustutavad, nagu kustuvad ka tuled tema mälestustemajakas. Või on tegu hoopis ähmase ettekujutusega möödunust, ühe hinge rännakuga ajas, mis on hoomamatu nagu merre visatud teokarbist järele jäänud lainetus ... Mitte keegi ei kuule ta tundekeeli purustavat hüüet. Massaud tajub, kuidas kõik – tema ise ja Lissabon – vaikselt laguneb. Ka aeg. Niisama vaikselt, nagu varisevad ta verejões seisvad meenutuste müürid.