Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.

Andreï Makine'i tegi kuulsaks alles käesolev romaan. Varem oli ta avaldanud romaanid «Nõukogude Liidu kangelase tütar», «Langenud lippuri pihtimus» ja «Amuuri jõe aegadel», kõik prantsuse keeles. Romaan «Prantsuse testament», mis ilmus 1995. aastal, pälvis ilmumisaastal Goncourt'i, Médici ja lütseumiõpilaste Goncourt'i auhinna. Kuulsus pani kirjandusülevaadete tegijaid Makine'i isikust kõnelema ning kõigi üllatuseks langes kirjutatu paljuski kokku romaani «Prantsuse testament» peategelase eluga. Makine on nimetanud oma eeskujudena paljusid tuntud kirjanikke ning võib öelda, et ta on loonud oma kirjandustest oma teose keele, mis kannab lugejani teiste kirjanike loomingut, tegelasi või ajalooliste isikute elulugusid, otsekui meelitaks ta meid filoloogiliste otsingute labürinti või sõitma karusselliga sünonüümirattal, mis nagu iga ring ots otsaga kokku puutudes meile meenutab, et kõik on tõesti üks.

«Vikerkaare» sündmustik algab 19. sajandi esimesel poolel, kui Nottinghamshire'i põlistalu perepoeg Torn Brangwen kosib endale aadlisoost poolatari Lydia Lensky, kel eelmisest abielust on tütreke Anna. Romaan keskendubki algul Torni suhetele oma aadlidaamist naisega ja kasutütrega, hiljem tõuseb teose keskmesse Anna abielu Torni sugulase Will Brangweniga. Lõpupeatükkides muutub peategelaseks juba Anna kõige vanem tütar Ursula – jõuline, suurte ihadega moodne naine, kelle seksuaalset nõudlikkust keskpärane mees rahuldada ei suuda.