Seneca moraalifilosoofiline teos kirjades ilmub Ilmamaalt teise trükina. Tõlkija Ilmar Vene on teinud hulgaliselt parandusi põhiteksti ning kirjutanud uue järelsõna.


Õhtumaise mõtteloo raames märgib stoitsism esimest suurejoonelist katset luua monistlik filosoofia. Monistlik tähendab, et ainet ja vaimu võetakse lahutamatult ühtseina. Õpetuse tuum on lihtne: kogu maailma nähakse suure ja igavese elustervikuna. Seneca väited ja mõistekasutus peegeldavad tema kaasaja elutunnetust ja maailmanägemust, ometi tunduvad need nüüdisaegsetena. Võib öelda, et niivõrd on meie olevik mõjutatud antiikse mõtleja pärandist.

Suure belgia dramaatiku ja filosoofi Maurice Maeterlincki teos on 20.sajandi esimese poole vaimuelu ühe säravaima esindaja usutunnistus. See on ülemlaul vaimsele vaprusele, õhutus võitlusele inimese elu määrava saatusega ja selle saatuse võitmine hingelise vabaduse ning siirusega. Siin leiab väljendust vaimustatud panteism, mille allikaid tuleb otsida keskaegsete müstikute, vanade hindude ja nende uusaegsete järglaste, nagu Novalise ja Emersoni, juures. Ometi ei lange selles teoses, nagu teisteski Maeterlincki filosoofilisis kirjutisis, pearõhk seevõrra ainese teaduslikule küljele kui vormi ning keele kaunidusele, esitamisviisi sugestiivsusele ja mõtte haaravusele.