Francoise Sagan kirjutas romaani "Kurbus kummaline tunne" koolitüdrukuna ja sai üleöö kuulsaks. Temast vaimustuti ja teda kadestati, teda kui nähtust püüti seletada. Lõpuks jäävad aga ikka raamatud, mis kõnelevad ise enda eest.

31aastane Casey Peabody ei tea, kuidas eluga edasi minna. Hiljaaegu lõppenud armusuhe ja ema ootamatu surm on tema hinge jätnud tuikava tühimiku. Kunagise golfitalendi postkasti saabuvad nüüd peamiselt võlateated – üks ähvardavam kui teine. Casey tuleb ettekandjatööga hädavaevu ots otsaga välja ja üürib kitsukest hallituslõhnalist garaažituba. Seal ootab teda aga viimane allesjäänud pidepunkt ja trööst: kuue aasta eest alustatud romaan, mille kallal kirjanduslike ambitsioonidega naine unetundide arvel töötab. Ja siis leiab Casey end ühtäkki veel armukolmnurgast, mis ähvardab ta lõplikult tasakaalust välja viia. Lily Kingi „Kirjanikud ja armastajad“ on südamlik, intelligentne, humoorikas ja unustamatu lugu armastusest, loovusest, eneseleidmisest ning sellest hirmuäratavast, ent võimalusterohkest hetkest elus, kui üks ajajärk on lõppemas ja teine algamas.

Ed Kennedy on noor taksojuht, pateetiline kaardimängija, saamatu romantik, kes on lootusetult armunud oma töökaaslasse ja sõpra Audreysse. Ed elab koos kohvisõltlasest koera Uksevalvuriga, tema elu kulgeb tavapärast igavat rada. Ent ühel päeval satub ta tahtmatult pangaröövi tunnistajaks ja ajab sama tahtmatult selle ka nurja. Aga just see käivitab ettenägematu sündmusterea – Ed saab oma esimese mängukaardi . . . Noormees läheb mänguga kaasa, temast saab sõnumikandja, kel tuleb järgemööda lahendada müstilisi ülesandeid, kuni jääb üksainus küsimus – kes on selle missiooni taga? “Sõnumitooja”on mõistatuslik teekond, milles on rusikaid, naeru ja armastust. MARKUS ZUSAK on noor Austraalia kirjanik, kes elab Sydneys ja kelle loomingust on 2009. aastal eesti lugejani jõudnud Michael L. Printz Honor Book tiitli omandanud ning Paabeli Torni tõlkeauhinnaga pärjatud romaan “Raamatuvaras”.

Direktor oli minu vastu väga kena see päev kui ta mu tööle võttis. Ma võisin päris ise oma parfümeeriaäri pidada. See laabus hästi. Ainult et kui esimesed tundemärgid ilmusid, siis ma pidin parfümeeriaärist ära tulema. Mitte sündsuse ega millegi sellise pärast, lihtsalt kõik muutus nii keeruliseks. Õnneks sain ma tuttavaks Edgariga, ja Edgarist sai teatavasti vabariigi president. Mina olengi Edgari muusa. Aga keegi ei tundnud mind ära. Ma olin nii palju muutunud. Ei tea, kas ma lasin oma võimaluse käest? Igatahes ei saanud ma ikka veel päris hästi aru, mis minuga toimub. Kõige rohkem tegi mulle muret see sinikas parema rinna all.