Browni ülikoolis avastatakse, kuidas lugeda ahvi mõtteid. Peakokk segab ootamatuid komponente nagu merisiilikud ja pulgakommid, muutes professionaalse kokakunsti maailma. Insener laenab sipelgate käitumismudelit saagijahil, et töötada välja vaatlusskeemid mehitamat õhusõidukite jälgimiseks sõjapiirkondades. Taoliste teedrajavate ideede juures ei ole kõige olulisem mitte nende avastuste pöördeline olemus, vaid pigem koht, kust need avastused leiti. Frans Johanssoni sõnul muudavad need uuendajad maailma, astudes Ristmikule: kohta, kus ideed moodustavad erinevaid valdkondi ja kultuurid kohtuvad ning põkkuvad, süüdates lõpuks harukordsete uute avastuste plahvatused. Johansson nimetab seda uute ideede vohamist "Medici efektiks", viidates silmapaistvale loovuse plahvatusele, mille tekitas Medici pankuriperekond renessansiaegses Itaalias. Selles raamatus näitab Johansson, kuidas me saame leida ristmikke omaenda elus ja muuta seal leiduvad ideed teedrajavateks uuendusteks. Johansson selgitab, kuidas kolm liikumapanevat jõudu: inimeste ümberpaiknemine, teaduslike distsipliinide koondumine ja arvutusvõimsuse hüppeline kasv, mis suurendavad ristmike arvu ja liigirikkust. Ajakiri Newsweek nimetas "Medici efekti" parimaks innovatsiooni olemust käsitlevaks teoseks.

Vladimir Uljanov-Lenin ja tema ustav abikaasa Nadeþda Krupskaja asusid 1909. aasta lõpus elama Pariisi. Just siin kohtuski Vene enamlaste juht venestunud prantslanna Inessa Armandiga, kes jättis tema ellu sügava jälje. Krupskaja armastas oma meest, kuid tegi talle ettepaneku abielu lahutada, et mees saaks abielluda Inessaga. Lenin mõtles järele ja vastas: "Ei." Krupskaja jäi siiski oma kahenaisepidajast abikaasa kõrvale ning leidis endas isegi jõudu võistlejannaga sõbrustada. Raamat avab laiemale üldsusele vähetuntud episoode Lenini isiklikust elust. Autor püüab mõista enamlaste juhi iseloomu tema naiste elulugude kaudu, näidata neid kõiki mitte ainult poliitikutena, vaid ennekõike tavaliste inimestena, uurida nende psühholoogiat.

Jüri Kotšinev käsitleb Venemaa ajalugu kuni Oktoobripöördeni. „Kuidas siis võis juhtuda nii, et tollest maailmast juba ammu enne minu sündimist rususidki järele ei jäänud? Kuidas võis juhtuda nii, et inimesed ja väärtused, mida nad endas kandsid ja mida esindasid, sootuks maa pealt kadusid ning tohutu ja võimas impeerium, mis näis vankumatuna, kadus koos oma ajamääramise, inimeste, tõekspidamiste, usu ja veel jumal teab millega ajatusse? Kadus, nagu poleks teda olemaski olnud,” arutleb autor sissejuhatuses. Ja püüab järgnevatel lehekülgedel leida, kus kohas tehti viga või saatuslik vigade kogum, mille tulemusena kadus enne 1917. aastat eksisteerinud Venemaa. Sest millekski muuks kui suureks ja katastroofiliseks veaks Venemaa ja vaata et inimkonnagi ajaloos ei saa tema arust pidada Oktoobripööret. Selle mõnes mõttes väga isikliku raamatu illustratsioonid põhinevad Jüri Kotšinevi loodud miniplastikal. Raamatule on saatesõna kirjutanud ajaloolane David Vseviov.

Raamatus kirjeldatakse Londoni ajalugu roomlaste ajastust tänapäevani. Et tegu on aga ikkagi romaaniga, siis ilmneb see ajalugu inimsaatuste kaudu. Lugeja ees avanevad nii erinevate inimeste elud nagu rooma-aja pisivõltsija Julius, dame Barnikel, kelle kõrtsis pidutseb Chaucer koos oma kaasaegsetega, Edmund Meredith ja Shakespeare'i Globe'i teatri näitlejad ning paljud teised.