.png)
Pimedus laskub
PS! Konkreetse raamatu seisukord on kirjas parameetrite all.
Raamatu pilt võib olla illustratiivne (ei pruugi olla täpselt sama eksemplar).
Raamatute seisukordade kirjeldus
.
Parameetrid
Sarnased tooted
Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varje” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama. Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.
Sergei Lukjanenko «Peegelduste labürint» on samaaegselt arvutipõlvkonna unistus ja veidi äraspidine kirjeldus meil juba olemasolevast maailmast — vahetult arvutivõrkudes suhtlevatest, elavatest ja ka surevatest inimestest, veidi allajoonituna traditsioonilisi küberpungi abivahendeid kasutades. Autor lõi oma virtuaalmaailma veel tol ajal, kui internet oli vähe levinud, lähtudes modemitega võrkudest ja eeldatavast arvutimaailma arengust — tähelepanuväärse tabavusega. Tema arvutikasutajad meenutavad mitte niivõrd moodsast mütoloogiast tuttavaid häkkereid, kui oma igapäevaste soovide ja huvidega tavalisi inimesi. Ehkki Sergei Lukjanenko on hästi tuttav klassikalise küberpungiga, jääb tema looming rahvuslikult omanäoliseks ja seega eesti lugejale ehk lähedasemaks tänu ühiskondade sarnasele arengule.
