"Jäävad ainult silmad" on novellikogu, mille tegelased kõik ühel või teisel moel häiritud. Tüli tekitavad OnlyFansi sisuloojad, maailmalõpu toidupuudus, ahistajast naabrimees, ootamatu kehamoondumine ja omaenda riukalik ajukeemia. Kuidas sellest kõigest küll pääseda? Ja kas see on võimalik? Autorilt on varem ilmunud luulekogud "Paradoksid", "Blondiine armastav mees" ja "Strippari pisarad". "Jäävad ainult silmad" on tema esimene proosateos.

Raamat annab lühikese ülevaate Eesti ajaloost kaheteistkümne ja poole aastatuhande jooksul, alates mannerjää kadumisest kuni tänase päevani. Lähtutud on eesti rahva kui peategelase ajaloost, kusjuures käsitluses on arvestatud ka naaberrahvaid ning vallutajaid ja valitsejaid. Ei ole üritatud esitada järjepidevat jutustust, vaid tähelepanu on koondatud Eesti poliitilise ajaloo ja kultuuriloo huvitavamatele küsimustele, mis lubavad ja vajavad jätkuvat arutelu ning pakuvad võimalusi uuteks lähtekohtadeks. Rahvusliku kallakuga väärtushinnangud on ühildatud range kriitilise teaduslikkuse nõudega.

See on esimene meenutustesugemetega raamat laulvast revolutsioonist, kus sündmusi on käsitletud teemade kaupa. Sündmustik hakkab rulluma märtsist 1985, kui Mihhail Gorbatšovist sai NLKP Keskkomitee peasekretär ning käivitusid perestroika ja glasnost. Eesti rahva poliitilise aktiivsuse raputas üles fosforiidisõda. Autor on omaette peatükkidena värvikalt käsitlenud Loomeliitude pleenumit, Hirvepargi meeleavaldusi, nelja mehe isemajandamise ettepanekut, Rahvarinde üliaktiivset tegevust liikumisel suveräänsuse ja sõltumatuse poole, Rohelise Liikumise aktsioone, eestlaste tegutsemist Kremlis Rahvasaadikute Kongressil, Toome ja Savisaare valitsuste ettevõtmisi, ängistavat migratsiooni ja Interliikumise pingutusi säilitada Moskva kontrolli Eesti üle, Eesti Kongressi ja Eesti Komitee opositsiooniliselt innustavat tegevust, EKP hääbumist, Ülemnõukogu otsustavat rolli iseseisvuse toojana, väliseestlaste lülitumist kodumaa poliitilisse ellu jt. tollaseid sise- ja välispoliitilist elu mõjutanud institutsioonide ja ühenduste ettevõtmisi; kulminatsioon on augustiputš ja Toompea lossis toimunud kahe pingelise päeva reportaaž, mille lõpptulemuseks oli 20. augustil 1991 Eesti iseseisvuse taastamine. Raamatus on palju dokumentaalfotosid ning ligi 500 isikunime.

Justin Petrone "Misjonäripoos" on tõsieluliste lühilugude kogumik, mis kajastab Eesti elu läbi kohaneva välismaalase silmade. Jutukesed räägivad mobiilidest ja ahiküttest, jobudest ja joodikutest, Eesti verest ja välismaa meestest, hapukurkidest ja tuumatalvest, verivorsti- ja süldinaljadest, kuulsusest ja püksilukust, nõuka-nostalgiast ja kalapäevast, lõbutüdrukutest ja pornosõltlastest, rasedusest ja dementsusest, kolimisest ja remondist, rõivastest ja hõimudest, saladustest ja saunasüütusest, narkosõjast ja lendavast diivanist, Facebookist ja vuajerismist. Autor ei pääse mööda ka Liis Lassist, Marju Lauristinist ning muudest tähtsatest tegelastest, näiteks Jänksist ja Mustikust.