See raamat on ülevaatlik reportaaž Eesti praegusest olukorrast ja eestlaste ettevõtmistest viimase paari aasta jooksul. Kirjeldatakse rahvarinde ja roheliste tegevust, Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti loometöötajate aktsioone, arutletakse rahvusküsimuste, eesti keele olukorra, migratsiooni ja majandusliku olukorra üle.

Artur Taska (1912-1994) elutööks oli sümbolite ajaloo jäädvustamine. Tema sulest on ilmunud põhjalikud käsitlused meie sinimustvalgest lipust, Eesti Vabariigi vapist ja hümnist, lisaks on ta uurinud Eesti Vabadussõja mälestusmärke. "Eesti vapp" on huvipakkuv uurimus nii vappide ajaloost kui Eesti ajaloo vappidest. Lähemalt jälgitakse Eesti Vabariigi vappi ja kõike sellega seonduvat: vapi loomise eellugu, vapi kinnitamist ja selle kasutamist ameti- ja aumärkidel, isikutunnistustel, rahamärkidel jm. Tähelepanu jätkub ka vappide kasutamisele kunstis ja kirjanduses. "Eesti vapi" esmatrükk oli Lundis 1984. aastal.

Ajakirjaniku intervjuud eestlastega, kes vaikselt ja süvenenult, ilma tunnustuse ja riigi toetuseta, sageli põlatuina ja tagakiusatuina on õppinud tundma ja arendanud mõnd vaimset distsipliini, mida kommunistliku ideoloogia järgi ei tohtinud olemaski olla või mis pidanuks kõige lähemal ajal vaikselt hääbuma. Kvintessentsi Uku Masingu, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sassi ja Einar Laigna mõttemaailmast pakubki kõnealune raamat.

Valter Allase on sündinud 1917. aastal ja elab praegu Kanadas. Ta on pärit Kadrina kihelkonnast, kus pere pidas talurahvakauplust. Üsna varakult iseseisvalt otsuseid tegema harjunud noormees lõpetas 1935. aastal Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumi, läbis sõjaväeteenistuse ja töötas kuni pankade natsionaliseerimiseni Rakvere Ühispangas, seejärel esimese Nõukogude okupatsiooni lõpuni ETKVLis. Sõjakeeris viis ta mitmetesse paikadesse nii kodumaal kui kaugemal — alates 36. politseipataljoni retkest Stalingradi alla kuni Neveklau ohvitseride koolini sõja lõpu eel. Sõja lõppemisel õnnestus tal Tšehhi põrgu eluga läbida, ameeriklaste tsooni jõuda ja ühineda perega Augsburgi DP laagris Saksamaal. 1949. aasta kevadel emigreerus Allaste pere Austraaliasse, sealt 1954. aasta lõpul Kanadasse. Elukohaks sai Montreal, kus Valter Allase töötas pangas pensionile minekuni 1982. aasta veebruaris. Pensionieas on kirja pandud ka selle raamatu mälestused, mis algavad Valter Allase kooliajaga ja lõpevad Augsburgi DP laagriga.