esti kirjanduse klassiku Eduard Vilde (1865-1933) ajaloolise triloogia viimane teos käsitleb usuvahetuse ja väljarändamise vormis avaldunud talurahvaliikumist XIX sajandi teisel poolel. Olustikulise tausta loomiseks on kirjanik kasutanud trükiallikaid ja käsikirju ning käinud ise sündmustikuga seotud paikades Järvamaal, Krimmis ja mujalgi.

Romaanis on kesksel kohal ühe noore inimese isiksuse kujunemine. Tegevus toimub Valgas 1942. aasta alguskuudel, mil peategelane Ingrid Hunnius viibib vanglas eeluurimise all. Seal üleelatu, samuti Ingridi suhted vanematega, oma keskkonnaga, ülikooli- ja vanglakaaslastega, "imeliku" sakslase Herbert Lemmiga – see kõik kokku viib tütarlapse tõdemuseni, mis on sõnastatud raamatu lõpus: "Ingrid tundis äkki teravalt, et tal ei ole enam tagasipöördumist endise muretu ja lapseliku elu juurde."